Musta pori näkku

Täiesti juhuslikult sattusime Marekiga täna Mulgi rattamaratoni sõitma.
Tartus sadas terve hommiku. Viljandis oli alguses ok, aga kohe pärast starti hakkas korralikult sadama. Esimene raja kolmandik oli metsatee, mis oli rõvedaks mülkaks sõidetud. Pool maad tuli püsti sõita ja teine pool maad käpuli ratast lükata sest rattalt maha tulles käis kohe liga sees kõhuli. Mudaralli täis raha eest.





Vot sellist rada oli siis ... kilomeetrite kaupa.

Õnneks keeldus esimene käiguvahetaja, mis oli kõrini muda täis, mingist hetkest käike alla vahetamast ja ma pidin sellest mülkast pool kiire käiguga läbi sõitma. Tulemuseks oli see, et kui kruusa tee peale jõudsin, siis olin nii kustunud, et umbes 20 km peal olid väga tõsised katkestamise plaanid. Aga ma ei katkestanud ja ja taastusin tasapisi ning viimased 10 km olid täitsa ok.
Lõpu aeg tuli aga 35 km kohta väga masendav 2:15. Sügisel, Tartu rattamaratonil oli 40km aeg 1.52 ... ah, mis seal ikka, mis sitasti, see uuesti :)




Omaette kino oli ratta kasimine. Sõitsin vähe suuremas lombis paar tiiru ja siis hakkasin küürima.
Lõpuks saime Mareki sõbra juures pesus käia. Arvan, et kanalisatsioon on seal majas nüüd umbes, sest seda muda oli jalgade küljes ikka uhkesti.





Ühesõnaga jälle üks tore pühapäev

Vesine nädalavahetus

L
Laupäeval kobisime siis taas kambaga paati.



Ilm oli superilus ja üle maiteakuipikaaja ka soe kui kraadid näitasid üle 23.


Eelneva alla 10 kraadiga harjunud oli tundus see nagu saunas pidevalt, sai esimest korda oma töökat kõhtu päikesele näidatud, mille peale see muidugi piinlikusest pilve taha läks.

Enivei, väike pikniku kraam, väike longer reedese napsutamise mõjusid lahjendama, lõbus seltskond, päike ja soe ilm, mida veel ühelt laupäevalt tahta?!

Võtsime suuna Peipsi poole. Kui välja jätta, et vahepeal tundus, et oleme eksinud, siis oli sinna sõit lihtsalt chill, polegi midagi muud lisada.



Tagasiteel hakkas meid kummitama päris sünged äikesepilved ja kui hakkas tulema maailmaelupadukat, siis ronis suurem osa karjast kuuti, aga vapper kapten T(rumm)anel jäi vihma trotsides sanga, et me ikka enne pimedat koju jõuaks. Ja jõudsimegi.



Kui välja arvata kõrge vee tõttu paar korda üle põllu sõitmist, mille tulemusena pidi mootori vindi küljest kartuli varsi lahti lõikama, siis kulges kogu reis äpardusteta ... vahelduseks päris meeldiv.
Ahjaa, Emajõe vee tase on tunduvalt alanenud, olles siiski veel väga kõrge ja laiendades luha peal Emajärveks. Peipsi ääres olid mõned majad ikka päris korralikult vee all.


P
Kui eilne Peipsi trip oli more like impulsiivne siis täna tegime pikemalt ette planeeritud kanuu matka Võhandu jõel.


Would you like to have some more tea sir?!
No thank you Margareth!

Ilm oli hommikust peale sombune, aga jõel me vihma ei saanudki - mõne jaoks oli see nõme ja nad otsustasid jahutust otsida oma kanuu ümber keerates ... kaks korda ... asjalik lähenemine.

Alguses oli nii:


... ja pärast oli nii:


Kõige lõbusam oli kui hakkasin mööda jõge allapoole triivivat ja juba vaikselt vee alla kaduvat Kaido seljakotti kanusse vinnama. See oli aga nii vett täis imanud ja raske, et ei puudunud palju kui oleks ise koos oma kanuuga kummuli käinud. Neljandal katsel sain selle pommi siiski veest kätte. Kotist voolas pool jõe vett mulle kanusse ja kuni reisi lõpuni elasin mõnusa loigu sees. Ma muidugi liialdan, sellest kotist ei saanud pool jõe vett mulle kanuusse joosta sest üle poole jõe veest oli selles ümber läinud kanuus.

Jõe vesi oli suht kõrge, vool kiire ja kärestikud pildusid päris mõnusalt.

Lahe nädalavahetus oli :)