Vaarusin siis koos päikesetõusuga surmväsinuna ja peale hiiliva pohmakaga Maasikast, kus pidasime Habivolle aftekat kui korteri ukse juures lõikas kõrva rõve suitsuanduri piiksumine. Esimene hirm oli muidugi, et see tuleb minu korterist. Õnneks mitte, tuli hoopis naabri korterist, kus elab vanem daam. ukse kellale keegi ei vastanud, uks oli lukus.
Helistasin siis päästeametisse, kust saadeti üsna kiiresti tuletõrje auto. Tüüp tuli üles, nuusutas ukse pilust, proovis ust, siis suundusime maja taha, kus näitasin, milline aken peaks olema ... köögi aken oli lahti, aga suitsu polnud näha.
Kui tüüp hakkas redeliga akna poole ronima, siis pani tädi järsku akna kinni :) Tüüp rääkis tädiga läbi akna, mille peale viimane ukse lahti tegi. Lugu oligi siis nii, et suitsu andur oli lambist piiksuma hakkanud, aga tädi ei ulatanud selleni ja nii see siis lõugas seal laes.
Noh, olgu juhtub ikka, aga mind pani hoopis mõtlema see, et nähtavasti oli see andur seal juba mõnda aega piiksunud, aga mina olin esimene, kes võttis vaevaks asja uurida. Ega eriti ikka ei huvita kedagi, kui sul kodus see suitsuandur lõugab, kas pole sind kodus ja põleb sul korter rahulikult maha või oled vingu gaasist juba teadvuse kaotanud. Võibolla viitsib keegi midagi teha kui see tüütu piiksumine pikapeale närvidele hakkab käima.
Uppuja päästmien ikka uppuja enda probleem.
Pean siiski tunnistama, et olen minagi üsna tüüpiline eestlane ja kipun selliseid asju ignoreerima, aga nagu näete, ma üritan endast parima anda.
