Sõit sõit sõit linna ... libe tee, libe tee.

Täna Tallinnast Tartusse sõites oli pool teed nii kohutavalt libe, et sõitsin lausa vabatahtlikult 60-70 km/h, mis on minu kohta ikka väga erakordne. No igatahes auto ujus pidevalt, lisaks oli vastik tuisk ja külgtuul.
Päris mitmed vennad sõitsid minust uljalt mööda ja ma mõtlesin, et kas mõni teeb mul ees piruette ka.

Kuni minu ees hakkas üks bemm möödasõitu tegema - tagavedu + liiga järsult gaasi + libe tee = mitu piruetti korralkult üle kogu tee laiuse ja kõmm vastu teepiiret, veel üks tiir ja veel kõmm vastu piiret.
Jätsin auto seisma, et minna vaatama, kas kõik on korras ja autost välja astudes oleks ise peagu pikali prantsatanud ... te eoli ikka nii jubedalt libe.
Bemis olnud paarikesel polnud häda midagi, auto ei tundunud ka väga hullus seisukorras olema, nähtavasti said omal jõul edasigi liikuda ... autojuht kommenteeris vaid, et puhkuseraha on nüüd paigas. Ma ütlen, et hea, et kirsturaha paigas ei ole, kui tema tiirutamise ajal oleks mõni auto vastu sõitnud ... mnjahh.

Sõitsin edasi. Ettevaatlikult.

Viska juurikas käest ja võta sabast, ma upun!

Aga mullid tegid mudkui: aidummeri ker-kommeri.

Sain juba ammu kingitusena proovisukeldumise kinkekaardi, aga piinlik tunnistadagi, ei olnud seda siiani ära lahendanud, nüüd leidsin ja võtsin asja ette.
Tunnike teooria- varustuse ja ohtude tutvustamist ning juba võiski omal nahal basseinis katsetama hakata - kuidas on kui sinu elu sõltub suus olevast voolikust ja seljlal olevast balloonist ... polegi üldse hull :) Harjub suht kiiresti ja varsti sai juba mööda basseinis vee all ringi liueldud - esialgu ehk mitte väga elegantselt kuid ikkagi. Õpid sukeldumise sügavust muutma ja edasi liikuma.

Kokkuvõttes oli äge ... ma ei sattunud mingi meeletult vaimustusse, et kohe kihutaks varustust omale muretsema või sukeldumisreisile, aga kui võimalus tekiks, siis prooviks kindlasti veel.

Jäide

Päris omapärane vaatepilt.