Kurg pääses, aga kitse sain kätte.

Pärast Raplast langevarjumiselt sõitsime Marekiga Tartusse.
Kell oli kaksteist läbi ja seline hämar kui järsku seisis keset teed kurg - pidur ja kiire manööver, huuuuh, see läks nüüd kl napilt.

Jõudsin Tallinn-Tartu maantee peale ja kõmm järsku hüppas paremalt teele kits - pidur, rool paremale, kits mõtles ümber ja keeras tuldud teed tagasi, rool järsult vaskule, aga natuke jäi puudu :(

Kõmpisin oma sada meetrit tagasi ja viskasin Bambi korjuse kraavi.
Autol põll katki, udutuli katki, oijahh. Mu armas autokene on sõprade poolt juba ammu sitamagnetiks tembeldatud, sest pidevalt juhtub midagi. Olen põikpäine seda tunnistama, aga paistab, et just nii see ongi.

Mõned nädalad tagasi hüppas mulle üks kass rattasse.

Ma ei ole kunagi varem ühtegi looma alla ajanud, kui jätta kõrvale ehk konnad ja putukad ja nüüd järsku selline loomaaed ... keegi üritab mulle ilmselt midagi öelda.

karmaaugud?!

PS! Nüüd, tagantjärgi sain teada, et oleks pidanud politseisse teatama ja vabatahtlikult 100€ trahvi kasseerima.

Vaata, haara, vaata, tõmba, haara, tõmba!

Kes sai pealkirjast aru, sel on ilmselt läbitud langevarjuri algkoolitus. Kes ei saanud sellele siis seletuseks, et tegemist on põhivarjust vabanemise ja varuvarju avamise protseduuriga:
Vaatad, kus on põhivarju eemaldamise padi.
Haarad padjast.
Vaatad, kus on varuvarju avamise konks.
Tõmbad padjast ja lased sellega põhivarju enda küljest minema - satud vabalangemisse.
Haarad varuvarju avamise konksust.
Tõmbad konksust ja avaneb varuvari.

Aga nüüd kõigest järgepidi.
Ei saa öelda, et oleksin elua aeg unistanud langevarjumisest, aga see on tundunud asjana, mida peab kindlasti proovima. Nii haarasingi võimalusest kui Cherry kampaanias pakuti algkoolitust koos esimese hüppega, hinnaks 99€, mis on suht mõistlik. Julgustuseks määrisin Marekile ka selle pähe.



Koolitus toimus Tallinnas Skydive langevarju klubis. Oline eelnevalt läb lugenud Langevarjuri aabitsa ja see esmane koolitus sisuliselt kordas aabitsa tarkuse üle. 4 tundi koolitus, jutt, videod, Rapla lennuvälja, kus hüpped toimuvad tutvustus ja järgmisel hommikul tagasi, et teha eksam ja läbida praktilised harjutused.
Praktilised harjutused nägid siis välja nii, et ripud rakmete küljes, instruktor näitast kust poolt puhub tuul ja ütles kõrguse ning näitas lennuvälja kaardil, kus sa prasjagu asud ning õpilane pidi siis juhtnööridest sikutades suutma maanduda nii, et ei satuks keelualasse, ega kuhugi võpsikusse. Teiseks mõtles juhendaja välja mingi stsenaariumi, mida ei ole võimalik, muud moodi lahendada kui kasutades varuvarju ja siis pidi läbi tegema selle vaata, haara, vaata jne järjekorra.

Ja siis Rapla lennuväljale.

Lennuväljal oli parasjagu lennunduse päev ja sigimist ja sagimist ja lennukeid ja helikoptereid ja langevarjureid maa ja ilm täis. Panime end järjekorda, aga öeldi kohe ära, et hüppama ei saa enne õhtut, tahtjaid on nii palju.

Mis seal siis ikka. Tartusse sõitma ei hakka, et järgmisel päeval tagasi tulla ja ootamegi terve päeva seal. Ilm on ilus, päike paistab, natuke tuuline, aga ei midagi hullu. Põikest sai kõvasti.

Vaatasime ja naersime seal teisi esmahüppajaid, et on ikka lollid, maanduvad põõsasse ja lennuraja peale ja igale poole mujale, kuhu ei tohiks. Meie küll nii ei teeks :D

Päev veeres õhtusse.



Marek sai üheksanda tõusu peale, mis läks umbes kell kaheksa. Liugles, mis ta liugles, aga maandus ta igatahes kuhugi maailma otsa nii, et talle pidi autoga järgi minema.



Mina läksin kümnenda tõusuga, umbes kell üheksa. Päike oli juba madalal. Instruktori viimased väljahüppejuhised maapeal. Väljahüppejärjekord: turskemad junnid eespool, seega mina esimesena - istun kohe ukse kõrval.

Lennuk tõuseb õhku, käe peal asuv kõrgusemõõtja hakkab näitama: 200m, 500m, 1000m, 1500m - instruktor ütleb, valmistuge hüppama ja tõmbab otse minu kõrval lennuki ukse pärani lahti. Vaatan välja ja ilmselt lõdvestan suures hirmust oma sulgurlihased. Nohh, tegelt nii hull ei ole, teed, põllud, majad on eristatavad. Vaimselt olen juba tükk aega valmis olnud. Võtan väljahüppe asendi, vaatan instruktorit, küsib "Valmis?" - "Valmis" - "Mine!" ... ja läksingi ...

See koht on mul nüüd suts udune. Nägin lennukit, mis eemaldus ikka väga kiiresti, ilmselt üritaisn hoida sendit, mida pidin hoidma ja vist isegi lugesin mingeid sekundeid. Siis lataki kadus kõik silmist ja järgmisel hetkel rippusin juba rakmetes.
Nii - varju kontroll - vari avanenult peakohal - check.
Juhttropid kätte ja proovin, kas vari on juhitav/pidurdatav - check.
Kõrguse kontrool - üle kilomeetri - check.
Asukoha kontroll - lennuväli paistab - check.
Ümbruse kontroll - näen eemalduvat lennukit, millest hüppab välja järgmine loll - check.

Võtan suuna sinna poole, kus peaksin eeldatavasti oma lauglemise aja veetma.
Kõrgus 1000m, asun täpselt lennuki maandumisraja kohal - pole hullu, siin võin olla kuni kõrguseni alla 300m.
700m, olen ikka sama koha peal, horiosntaalses suunas ei toimu mingit liikumist - järeldan, et vastutuul on nii kõva, et ma lihtsalt ei liigu edasi. Nii jätkates ei jõua ma kuidagi planeeritud maandumiskohta.
500m, ma olen ikka sama koha peal, nüüd hakkan juba alternatiivset maandumiskohta otsima, sest olen ikka lennuraja kohal ja varsti võib lennuk maanduma tulla ja ma võin talle ette jääda ja olen nüüd juba kindel, et oma esialgsele maandumiskohale ma pihta ei saa.
400m keeran ennast alla tuult, liigun maandumisraja kõrvale ja võtan suuna piki raandumisrada.
300m, 200m, 100m, keeran uuest vastu tuult, valmistun maandumiseks - oioi heinapallid, korrigeerin suunda.
Viimased meetrid maani - pidurid põhja, jalad kokku ja kergelt kõverdatud - maandun natuke kõvasti, st. pidurdamine jäi hiljaks, aga tegelikult kõik hästi! Jeeeeeee, I'm alive!



Mõnisada meetrit eemal maandub teine varjur, kes pidurdab liiga liiga kõrgel ja tuleb seetõttu kõva matakaga vastu maad ja teeb kukkumise mille nimi on PRMKKK (Parem Riided Mustad Kui Kondid Katki) - korraliku kukkerpalliga. Teisi varjureid ei ole näha. - hiljem selgus, et üleval olid tuule olud järsult muutunud ja meid visati välja vales kohas, mille tulemusena meil ei olnudki võimlaik ette nähtud kohas maanduda. Mina sain isegi hästi lennuväljale pihta - paar langevarjurit läksid vaatama, mis metsa taga tehakse. Aga kõik on terved.

Kiirustades tehakse veel üks tõus, aga päike hakkab juba loojuma. Ilmselt kiirustas ka üks pakkija, sest näeme ära ka varunarju kasutamise: Järgmise tõusu esimese hüppaja varjul on tropp üle varju ja ta satub pöörlemisse kohe pärast varju avanemist - seda ei saa kuidagi õhus lahendada. Vaata, Haara, Vaata, Tõmba, Haara, Tõmba ja maandus kenasti varuvarjuga. Kuti jaoks oli see hüpe nr 11. Veikol, kes meid koolitas sai täis 700 hüpet ja ta ütles, et tal pole kunagi varuvarju vaja olnud. Shit hapens.

Nii on üsna meeleolukas päev õhtusse veerenud ja jätame rahvaga hüvasti ja hakkame tartu poole liikuma, kell hakkab 12 saama.

Aga sellega meie seiklused veel ei lõppenud. vt. lisaks blogi järgmist postitust.