Sel aastal võtsime siis teema uuesti üles ja otsustasime ikka kindlapeale minna. Igaks juhuks maksime ka raha ära ja bronnisime süsta, et asi oleks ikka kindel.
Trenn.
Trenni eriti ei teinudki, mõned korrad sõudeergomeetrit ja siis leidsin, et TÜ spordihoones on ka aeruergomeeter, mida sain ka kahel korral proovida. Võin öelda, et aerutamine on ikka oluliselt raskem kui sõudmine.
Ah, et mis seal vahet on? Kuidas seda nüüd sõnadesse pannagi. sõudmisel tõmmatakse kahe käega korraga ja aerutamisel kord ühe ja siis teise käega ... või midagi taolist :D Sõudes liigud selg ja aerutades nägu ees.
Nohh, igatahes, number olemas, süst olemas. Ööbisime Võrus sõbranna juures ja hommikul kell 7 oli Tamula järve äärest start. Kuna järv oli alles jääs, siis tehti kogu teekond 5km lühemaks (muidu oleks pidanud ümber järve tiiru tegema) ja start anti Antsla silla juurest.
Me jäime muidugi järve äärde hiljaks ja kui starti jõudsime, siis ei olnud seal enam kedagi. Väidetavalt ei olnudki üldse ametlikku stardipauku vaid kes sillani jõudis, see hakkas kohe uhama :)
Meie eesmärk ei olnud mingit aega või värki teha vaid tee ika kenasti läbi sõita.
Ilm paistis väga ilus tulema ja mis oleks parem kui veeta üks laupäev süstas mööda jõge sõudes.
Meil urmoga on süstakogemused juba enamvähem sellest ajast kui mõlemad püksi tegime, sest aegade alguses korraldasid minu ja tema isa kogu meie peredele süstamatkasid erinevate Eesti jõgede peal. Võib vist öelda, et enamus sõidetavaid jõgesid on läbi sõidetud. Tol ajal ei olnud selline matkamine muidugi nii moes kui praegu knuutamine ja ega keegi neid jõgesid ei puhastanud. Seega oli risu palju ja kärestikud ohtlikud. Eks sai neid süstasid siis lapitud ja siin ja seal ikka ka vees käidud. Aga pean tunnistama, et ma pole kordagi elus ühegi sellise veesõiduriistaga ümber käinud ... ptüi ptüi ptüi.
Tagasi Võhandule. Ega midagi pikalt pudrutada olegi. Möödusime mitmest kummipaadist, milles ühes oli Ragnar (teate teda minu näiteks ka Erna matka blogist) ja teises oli Mari, Illimari õde, kelle juures me ka ööbisime.
Esimene kolmandik, esimene söögipunkt, käed siit-sealt viilis, aga mõningane eelnev treening ja rattakindad hoiavad ära hullema. Väsimus on, aga pole midagi hullu.
Teine kolmandik oli tunduvalt kiirema vooluga. Jõgi kitsas ja kärestikuline. Enne ühte silda kutsus Janek (tema oli meie ustav saateauto juht) meid enda juurde ja ütles, et siin kärestikus käivad paljud kummuli - vesi kannab süsta vasakusse serva, vastu bantooni ja süstajad kallutavad instinktiivselt seinast eemale, väike kõks ja ongi süst ümber. Ja justkui tema jutu kinnituseks läks üks ühene süst, tonksas korraks sinna vastu, tüüp oli natuke kaldu ja oligi järjekordne ohver seal vees.
Teise kolmandiku lõpp oli luhapealne, kus jõgi oli sinkavonka ja see lõputu kurvide võtmine päris frustreeriv. Ja aina hullemaks läks kuna lõppes paisjärvega, kus veevool ei viinud üldse edasi ja kilomeetrite kaupa mööda järve nühkida väga tüütu.
Aga jõudsime teise söögipunkti. Tunne oli nüüd juba selline, et siin võiks see asi lõppeda, ma oleks õnnelik. Süstast välja tulles tundsin imelikke külmavärinaid, aga mõtlesin, et need on lihtsalt väsimusest.
Jobutasime siin punktis ikka päris pikalt.
Järgmine osa oli jälle jõgi nagu jõgi ikka ja lõppes järjekordse paisjärvega. Tammi juures tõmbasime süsta veest ja nüüd ma juba värisesin üle kere väga tõsiselt. See ei olnud hea märk. Biitseps oli viimased 10km nii krampis, et iga tõmme tuli läbi nõelatorgete. Janek tegi mulle kõva kätemasaasi, mis mõjus imeliselt ja käed olid okei kuni lõpuni.
Käed tudisesid nii kõvasti, et kindaid oli väga raske kätte saada.
Pean tunnistama, et viimased 9km oli minust Urmole üsna vähe abi. Puhkasin tihti ja ei jõudnud lõppu ära oodata. Viimaks hakkasid kaldal inimesed ergutama, et 2km veel ... 1km veel ja juba paistiski lõpusild.
Jeiiii :)
Oi kui õnnelik ma olin sealt süstast välja ronides. Aga kohe tulid ka külmavärinad ja nüüd juba hammaste plagina saatel. Mul olid mingid saunakupongid ja läksin sauna otsima. Korraldustelgist öeldi, et saun on kuskilt ei tea kus ja kiirabi, ega arsti neil seal ei ole, et milleks mul seda vaja. Ütlesin siis, et üleväsimus, alajahtumine, mis muud, kehitati vaid õlgu. Väga imelik korraldus minu arust.
Okei, kiiresti autosse, küte põhja, kuivad riided selga. Urmo ja Janek tõid suppi, medali ja diplomi. Ja nii oligi.
Kodus kraadisin endal korraliku 38 palaviku :(
Kui lõpetasime, siis mõtlesin küll, et see on üks mu elu jubedamaid kogemusi ja ei julge küll edasi soovitada ... nüüd aga, paar nädalat hiljem :) Mine tea, äkki proovime järgmine aasta siiski uuesti :D
