Nüüd on 2,5 nädalat möödas ja arengud on minimaalsed :(
Kindlustus mudkui raiub, et kuna süüdlane ei ole kindlustusse ilmunud (lepingu järgi tal see kohustus on) ja oma süüd tunnistanud, siis ootab kindlustus politsei otsust :S Ei no kes saab süüdi olla ma ei saa aru?! Kolmest õnnetuses osalenud autost oli vaid ühes inimene sees.
Proovisin siis politseist süüdlase kontakti saada, et veenda teda kindlustusse minema, saaks vähemalt asja liikuma, aga politsei ütles, et ilma loata ei ole neil õigust kontakti edastada. Palusin siis süüdlasele edasi öelda, et kui ta lähipäevil kindlustusse ei ilmu, siis ma võta rendi auto ja nõuan pärast kohtu kaudu temalt raha sisse. Info edastati ja tüüp oli lubanud kindlustusest läbi käia.
Ahjaa, auto remondi kalkulatsioon oli 48 tuhat.
Wednesday, August 26, 2009
Thursday, August 13, 2009
Monday, August 10, 2009
Auto
Järgmisel hommikul pärast ERNA matka ärkasin selle peale, et auto pult hakkas üürgama. Aknalt nägin, et mingi seltskond sebib minu eemale tee äärde pargitud auto ümber. Tõmban tossud oma villis jalgade otsa, haaran fotoka kaasa ja komberdan sündmuskohale.
Tüüp oli oma Audi A6-ga laia sirge tee äärde pargitud autole lihtsalt otsa sõitnud (vastu ratast) :( Lükkas minu auto eest ära ja peatus vastu minu auto taga seisvat mersu kastikat.
Minu autol ratas vastu koobast, uks ja tiib tuksis.
Ohh, fakk :,(
Tüüp oli oma Audi A6-ga laia sirge tee äärde pargitud autole lihtsalt otsa sõitnud (vastu ratast) :( Lükkas minu auto eest ära ja peatus vastu minu auto taga seisvat mersu kastikat.
Minu autol ratas vastu koobast, uks ja tiib tuksis.
Ohh, fakk :,(
ERNA matk 2009
Kogu tõde Lonkavast põdrast ERNA matkal
Miks ometi?! Kogu lugu ma ei teagi, aga kildudest olen kokku pannud, et kõvad mehed (kas kõvad või siis ennast kõvaks joonud) lõid käed, et mis see Erna matk siis ära ka ei oleks ja tüübid teevad käte peal käies ka raske raja läbi (õnneks tehti sellest kohe video, sest mõned mehed ei tahtnud järgmisel päeval uskuda, et nad midagi taolist lubasid teha).
Aja möödudes võttis mõistuse hääl siiski võimust ja otsustati piirduda “kerge” rajaga. Kihlvedu oli muidugi kaotatud ja võidetud joogid hävitati kiirest, aga plaan matk läbi teha säilis. Mind kutsuti kampa sõbramehe poolest.
Meeskonna nimeks sai LONKAV PÕDER
Erna matkast
Rahva seas on tegelikult tuntud pigem Erna retk, sest sellest räägitakse ka ajakirjanduses. Erna retk on sõjalis-sportlik mitme päevane orienteerumismatk, mis on mõeldud ainult sõjaväelastele ja iga lolli sinna ei lastagi.
Nö iga lolli jaoks ongi Erna retkest välja kasvanud nö Erna matk. Matk on jagatud kolme raskusastmesse: raske, keskmine ja kerge. Peale matka pikkuse on erinevad ka matka tingimused. Kergel matkal tohib kasutada kõiki teid ja radasid va. asfalteed. Keskmisel rajal ei tohi kasutada ühtegi teed ja raskel rajal ei tohi ka võpsikus vastutegevusele vahele jääda. Vastutegevust teevad siis kaitseliitlased, kes siin seal patrullivad ja reeglite vastu patustajaid karistavad.
Meie, kerge rada oli jaotatud 7ks vahepunktiks ja kogu rada hinnanguliselt 45km. Tegelikkult on võimalik loomulikult palju pikemat teed mööda käia. Igas vahepunktis on võimalik teenida 10punti ette antud teadmisi ja meeskonnatööd proovile panevaid ülesandeid lahendades. Vahepunkti mitte ilmumise eest trahv -25p.
Meie matkaseltskond: Mina, Risto, Erik, Aadi, Tanel.
Mina
Tanel
Aadi
Erik
Risto
Seltskonna matkakogemusest oli pigem puudulik. Ma olen küll viimasel ajal mägedes matkanud, aga pean tunnistama, et käesoleva matka jaoks oli tegemata nii kodune töö kui jäi puudulikuks ka kogemuste pagas. Aga see-eest oli meil muu pagas väga suur. Kuna finish suletakse kirjade järgi hommikul kell seitse, siis me eeldasime loogiliselt, et me ööbime metsas ja see sai üheks meie kirstunaelaks – magamiskott, vahetusriided, vahetusjalanõud, söök tervele rügemendile jne. märkamatult kaalus minu seljakott 15kg kuid mul endal oli tunne, et ma jätsin vähemalt pooled hädavajalikud asjad maha.
R. 07.08.2009
04.00 Äratus ... dšiisas ma pole tavaliselt selleks ajaks pooltki oma und veel ära maganud.
05.00 Väljasõit.
07.00 Kogunemine Stardis, Mustla-Nõmmes. Kontrolliti, kas me kompassiga navigeerida oskame – põhimõtteliselt saime hakkama, aga meie kompass näitas pigem iga vähegi pringima tagumiku peale kui põhja suunas. Samuti kontrolliti kas meil on piisavalt vedelikku kaasas – muidugi oli, sain isegi ühe 1,5l pudeli maha jätta, sest sain teada, et osades punktides on võimalik veevarusid taastada. Üldiselt oli see ka koht, kus me hakkasime aimama, et oleme võibolla natuke rohkem varustust kaasa võtnud kui oleks pidanud, sest ülejäänud rahva kõrval tundusime meie oma kottide otsas nagu Džomolungma ekspeditsioonil.
8.45 Meid lastakse lõpuks ometi rajale. Panen käima oma GPS trackeri telefonis, kuhu eelmisel õhtul olin ka piirkonna kaardi tõmmanud ja avastan oma jahmatuseks, et suundume hoopis vales suunas ja jõuame peagi kaardilt välja – selle riistaga ei ole edaspidi suurt midagi peale hakata.
9.30 Esimesed 4km on väga lõbusad. Jõuame esimesse punkti, mille ülesandeks on meditsiin. Kannatanu on kättpidi lõkkesse kukkunud ja põletushaavu saanud. Lõbusa melu saatel (hiljem nimetame seda psühholoogiliseks toetuseks ja mõtete mujale juhtimiseks) jahutame veega haava, seome sidemega kinni, anname valuvaigistit ja helistame kiirabisse. Kuna olen kuskilt kuulnud, et tänapäeval enam põletuse korral Pantenoli ei kasutata, siis pidin vägisis Ristot eemal hoidma, et ta meid kõiki Pantenoliga üle ei kallaks. Kokkuvõttes saame 8 punkti, 2 punkti läheb patsiendile valuvaigisti andmise eest. Ja teadmiseks siis edaspidi, Pantenoli tänapäeval põletushaava puhul ei kasutata!
10.30 Järgmised 4km olid sama lõbusad. Teise punkti ülesanne on teha väikelooma lõks. Aadi mäletab sõjaväe ajast ühte jäneselõksu. Oksa külge kinnitatakse nöör silmus-sõlmega ning nöör päästikuga, mis on tehtud kahest pulgast, mis teineteise taha haakuvad. Kokku saame teoreetiliselt töötava väikelooma lõksu. Jänest siiski ootama ei ole aega jääda. Saame maksimaalsed 10 punkti.
14.30 (ei ole kellaaja suhtes päris kindel). Tee kolmandasse punkti oli tunduvalt pikem kui seni. Pakun, et meie valitud teed mööda u. 8km. Plaan oli võimalikult mööda teed käia, aga tee peale saamine viis meid läbi paksu padriku, mis oli järjekordne kogenematuse valik – tulevikus peab ikka sihtidele jääma.
Saime vahepeal kaks sahmakat vihma taevast, mis pidi ilmateate järgi täiesti kuiv olema. Hiljem selgus, et Tartus ja isegi matka finisis ei olnudki sajust märkigi. Ostsin endale õnneks korraliku, hingava vihmakeebi, mis kattis ka kogu seljakoti. Aga kuna rohi oli märg, siis muutusid ka saapad pika peale niiskeks.
Kolmanda punkti ülesanne oli „jõe ületamine“. Ülesanne nägi välja nii, et vee keskele oli paigaldatud kaks A kujulist puidust raami, mis oli nööridega kallastesse ankurdatud. Ülesanne oli aja peale kuiva jalaga üle jõe saada, kasutades vaid ühte latti, mis tuli järjekorras kaldalt esimese A peale tõsta, siis pidi meeskond üle lati järgi ronima, siis nihutati latti edasi ja meeskond järgi jne kuni kogu tiim oli üle jõe. Keegi sisse ei kukkunud, aga punkide arv selgus alles siis kui kõik olid jõe ületanud, siis tehti pingerida, kes kiiremini ületas ja punktid jagati kohtade järgi. Ei teagi, mitmendaks jäime.
Tegime väikese lõuna, aga järsku tuli peale kohutav padukas-rahe. Sellist vihma näeb harva - lühikese ajaga ujus kogu maailm. Sadas, sadas, sadas ja lõppes sama järsku kui oli alanudki, nagu poleks miskit olnudki. Päikegi hakkas pilve vahelt piiluma.
Otsustasime siin oma varustust vähendada – magamiskott, ülearune söök, ülearused riided, terve kilekotitäie asju andsin ära. Kott sai ikka tunduvalt kergem, aga kahju oli muidugi juba sündinud.
Vähemalt tunni veetsime kolmandas punktis kokku.
17.00 (jällegi ei ole kellaaja suhtes päris kindel). Kolmandast neljandasse punkti minek pärast vihma oli see, mis punkti pani. Saabas ligunes kiiresti läbi ja tundsin tükk aega, et tallad elavad täiesti oma elu. Metsast välja jõudnud pakkisin jalad lahti ja villid kanna peal olid päris ägedad – mõlemale kannal oli nagu lisa kand külge kasvanud. Panin kuivad sokid ja tossud jalga, kuid kiiresti sai selgeks, et nii ei saa edasi minna. Lõikasin villid katki ja lasin liitrikese vedelikku välja – operatsioon „free villi“. Selle peale hakkasid nad muidugi jubedalt kipitama, aga see läks umbes kilomeetri peale üle. Kuivade tossudega tee peal jalutades tekkis juba tunne, et nii võib ju isegi käia, aga selleks hetkeks oli seltskonna moraal juba üsna madal ja katkestamise jutt üsna aktiivselt päevakorras. Ainult Erik oli kindlalt jätkamise meelt, mina olin kahe vahel.
Neljandasse punkti jõudmiseks peame taas metsa keerama ja satume mõnusalt üle ujutatud alale, natuke aega hüppan mättalt mättale, aga mingil hetkel prantsatan ikka pahkluuni vette ja niipalju siis kuivadest tossudest. Edasi oli tunne, et iga sammuga käib vesi villis sisse-välja. Neljandasse punkti jõudes olen kindel, et selleks korraks on läbi, tallad ei pea lihtsalt vastu.
Neljanda punkti ülesanne kasutada olevate vahenditega (vesi, voolik ja nöör) üks roigas horisontaalselt kahe puu vahele siduda. Voolikut ja vett nähes tuli mul kohe ühendatud anumad meelde. Valasime voolikusse vett, kinnitasime roika ühe otsa puu külge, loodisime voolikus oleva veega teise otsa ja kinnitasime ka selle. Saime maksimaalsed 10 punkti. Siis helistasime staapi ja teatasime oma katkestamisest. Olime kokku läbinud umbes 25km.
Punktis ära toomist oodates nägime ka raske ja keskmise raja matkajaid ning ühte meeskonda, kes oli pintsakute ja kohvritega rajal :). Nii hullu varustuse hunnikut ei olnud küll kellegil kaasas.
Selles punktis ei olnud me ainukesed katkestajad. Järsku saabus neli tipsi keskmiselt rajalt, keda kujutaks pigem ette mini seelikus kuskil klubis meha hullutamas. Tuli aga välja, et nad juba neljandat aastat rajal ja sel aastal katkestasid esimest korda. Samuti niisketest jalanõudest tulenevalt jalad läbi.
Miks ometi?! Kogu lugu ma ei teagi, aga kildudest olen kokku pannud, et kõvad mehed (kas kõvad või siis ennast kõvaks joonud) lõid käed, et mis see Erna matk siis ära ka ei oleks ja tüübid teevad käte peal käies ka raske raja läbi (õnneks tehti sellest kohe video, sest mõned mehed ei tahtnud järgmisel päeval uskuda, et nad midagi taolist lubasid teha).
Aja möödudes võttis mõistuse hääl siiski võimust ja otsustati piirduda “kerge” rajaga. Kihlvedu oli muidugi kaotatud ja võidetud joogid hävitati kiirest, aga plaan matk läbi teha säilis. Mind kutsuti kampa sõbramehe poolest.
Meeskonna nimeks sai LONKAV PÕDER
Erna matkast
Rahva seas on tegelikult tuntud pigem Erna retk, sest sellest räägitakse ka ajakirjanduses. Erna retk on sõjalis-sportlik mitme päevane orienteerumismatk, mis on mõeldud ainult sõjaväelastele ja iga lolli sinna ei lastagi.
Nö iga lolli jaoks ongi Erna retkest välja kasvanud nö Erna matk. Matk on jagatud kolme raskusastmesse: raske, keskmine ja kerge. Peale matka pikkuse on erinevad ka matka tingimused. Kergel matkal tohib kasutada kõiki teid ja radasid va. asfalteed. Keskmisel rajal ei tohi kasutada ühtegi teed ja raskel rajal ei tohi ka võpsikus vastutegevusele vahele jääda. Vastutegevust teevad siis kaitseliitlased, kes siin seal patrullivad ja reeglite vastu patustajaid karistavad.
Meie, kerge rada oli jaotatud 7ks vahepunktiks ja kogu rada hinnanguliselt 45km. Tegelikkult on võimalik loomulikult palju pikemat teed mööda käia. Igas vahepunktis on võimalik teenida 10punti ette antud teadmisi ja meeskonnatööd proovile panevaid ülesandeid lahendades. Vahepunkti mitte ilmumise eest trahv -25p.
Meie matkaseltskond: Mina, Risto, Erik, Aadi, Tanel.
Mina
Tanel
Aadi
Erik
Risto
Seltskonna matkakogemusest oli pigem puudulik. Ma olen küll viimasel ajal mägedes matkanud, aga pean tunnistama, et käesoleva matka jaoks oli tegemata nii kodune töö kui jäi puudulikuks ka kogemuste pagas. Aga see-eest oli meil muu pagas väga suur. Kuna finish suletakse kirjade järgi hommikul kell seitse, siis me eeldasime loogiliselt, et me ööbime metsas ja see sai üheks meie kirstunaelaks – magamiskott, vahetusriided, vahetusjalanõud, söök tervele rügemendile jne. märkamatult kaalus minu seljakott 15kg kuid mul endal oli tunne, et ma jätsin vähemalt pooled hädavajalikud asjad maha.
R. 07.08.2009
04.00 Äratus ... dšiisas ma pole tavaliselt selleks ajaks pooltki oma und veel ära maganud.
05.00 Väljasõit.
07.00 Kogunemine Stardis, Mustla-Nõmmes. Kontrolliti, kas me kompassiga navigeerida oskame – põhimõtteliselt saime hakkama, aga meie kompass näitas pigem iga vähegi pringima tagumiku peale kui põhja suunas. Samuti kontrolliti kas meil on piisavalt vedelikku kaasas – muidugi oli, sain isegi ühe 1,5l pudeli maha jätta, sest sain teada, et osades punktides on võimalik veevarusid taastada. Üldiselt oli see ka koht, kus me hakkasime aimama, et oleme võibolla natuke rohkem varustust kaasa võtnud kui oleks pidanud, sest ülejäänud rahva kõrval tundusime meie oma kottide otsas nagu Džomolungma ekspeditsioonil.
8.45 Meid lastakse lõpuks ometi rajale. Panen käima oma GPS trackeri telefonis, kuhu eelmisel õhtul olin ka piirkonna kaardi tõmmanud ja avastan oma jahmatuseks, et suundume hoopis vales suunas ja jõuame peagi kaardilt välja – selle riistaga ei ole edaspidi suurt midagi peale hakata.
9.30 Esimesed 4km on väga lõbusad. Jõuame esimesse punkti, mille ülesandeks on meditsiin. Kannatanu on kättpidi lõkkesse kukkunud ja põletushaavu saanud. Lõbusa melu saatel (hiljem nimetame seda psühholoogiliseks toetuseks ja mõtete mujale juhtimiseks) jahutame veega haava, seome sidemega kinni, anname valuvaigistit ja helistame kiirabisse. Kuna olen kuskilt kuulnud, et tänapäeval enam põletuse korral Pantenoli ei kasutata, siis pidin vägisis Ristot eemal hoidma, et ta meid kõiki Pantenoliga üle ei kallaks. Kokkuvõttes saame 8 punkti, 2 punkti läheb patsiendile valuvaigisti andmise eest. Ja teadmiseks siis edaspidi, Pantenoli tänapäeval põletushaava puhul ei kasutata!
10.30 Järgmised 4km olid sama lõbusad. Teise punkti ülesanne on teha väikelooma lõks. Aadi mäletab sõjaväe ajast ühte jäneselõksu. Oksa külge kinnitatakse nöör silmus-sõlmega ning nöör päästikuga, mis on tehtud kahest pulgast, mis teineteise taha haakuvad. Kokku saame teoreetiliselt töötava väikelooma lõksu. Jänest siiski ootama ei ole aega jääda. Saame maksimaalsed 10 punkti.
14.30 (ei ole kellaaja suhtes päris kindel). Tee kolmandasse punkti oli tunduvalt pikem kui seni. Pakun, et meie valitud teed mööda u. 8km. Plaan oli võimalikult mööda teed käia, aga tee peale saamine viis meid läbi paksu padriku, mis oli järjekordne kogenematuse valik – tulevikus peab ikka sihtidele jääma.
Saime vahepeal kaks sahmakat vihma taevast, mis pidi ilmateate järgi täiesti kuiv olema. Hiljem selgus, et Tartus ja isegi matka finisis ei olnudki sajust märkigi. Ostsin endale õnneks korraliku, hingava vihmakeebi, mis kattis ka kogu seljakoti. Aga kuna rohi oli märg, siis muutusid ka saapad pika peale niiskeks.
Kolmanda punkti ülesanne oli „jõe ületamine“. Ülesanne nägi välja nii, et vee keskele oli paigaldatud kaks A kujulist puidust raami, mis oli nööridega kallastesse ankurdatud. Ülesanne oli aja peale kuiva jalaga üle jõe saada, kasutades vaid ühte latti, mis tuli järjekorras kaldalt esimese A peale tõsta, siis pidi meeskond üle lati järgi ronima, siis nihutati latti edasi ja meeskond järgi jne kuni kogu tiim oli üle jõe. Keegi sisse ei kukkunud, aga punkide arv selgus alles siis kui kõik olid jõe ületanud, siis tehti pingerida, kes kiiremini ületas ja punktid jagati kohtade järgi. Ei teagi, mitmendaks jäime.
Tegime väikese lõuna, aga järsku tuli peale kohutav padukas-rahe. Sellist vihma näeb harva - lühikese ajaga ujus kogu maailm. Sadas, sadas, sadas ja lõppes sama järsku kui oli alanudki, nagu poleks miskit olnudki. Päikegi hakkas pilve vahelt piiluma.
Otsustasime siin oma varustust vähendada – magamiskott, ülearune söök, ülearused riided, terve kilekotitäie asju andsin ära. Kott sai ikka tunduvalt kergem, aga kahju oli muidugi juba sündinud.
Vähemalt tunni veetsime kolmandas punktis kokku.
17.00 (jällegi ei ole kellaaja suhtes päris kindel). Kolmandast neljandasse punkti minek pärast vihma oli see, mis punkti pani. Saabas ligunes kiiresti läbi ja tundsin tükk aega, et tallad elavad täiesti oma elu. Metsast välja jõudnud pakkisin jalad lahti ja villid kanna peal olid päris ägedad – mõlemale kannal oli nagu lisa kand külge kasvanud. Panin kuivad sokid ja tossud jalga, kuid kiiresti sai selgeks, et nii ei saa edasi minna. Lõikasin villid katki ja lasin liitrikese vedelikku välja – operatsioon „free villi“. Selle peale hakkasid nad muidugi jubedalt kipitama, aga see läks umbes kilomeetri peale üle. Kuivade tossudega tee peal jalutades tekkis juba tunne, et nii võib ju isegi käia, aga selleks hetkeks oli seltskonna moraal juba üsna madal ja katkestamise jutt üsna aktiivselt päevakorras. Ainult Erik oli kindlalt jätkamise meelt, mina olin kahe vahel.
Neljandasse punkti jõudmiseks peame taas metsa keerama ja satume mõnusalt üle ujutatud alale, natuke aega hüppan mättalt mättale, aga mingil hetkel prantsatan ikka pahkluuni vette ja niipalju siis kuivadest tossudest. Edasi oli tunne, et iga sammuga käib vesi villis sisse-välja. Neljandasse punkti jõudes olen kindel, et selleks korraks on läbi, tallad ei pea lihtsalt vastu.
Neljanda punkti ülesanne kasutada olevate vahenditega (vesi, voolik ja nöör) üks roigas horisontaalselt kahe puu vahele siduda. Voolikut ja vett nähes tuli mul kohe ühendatud anumad meelde. Valasime voolikusse vett, kinnitasime roika ühe otsa puu külge, loodisime voolikus oleva veega teise otsa ja kinnitasime ka selle. Saime maksimaalsed 10 punkti. Siis helistasime staapi ja teatasime oma katkestamisest. Olime kokku läbinud umbes 25km.
Punktis ära toomist oodates nägime ka raske ja keskmise raja matkajaid ning ühte meeskonda, kes oli pintsakute ja kohvritega rajal :). Nii hullu varustuse hunnikut ei olnud küll kellegil kaasas.
Selles punktis ei olnud me ainukesed katkestajad. Järsku saabus neli tipsi keskmiselt rajalt, keda kujutaks pigem ette mini seelikus kuskil klubis meha hullutamas. Tuli aga välja, et nad juba neljandat aastat rajal ja sel aastal katkestasid esimest korda. Samuti niisketest jalanõudest tulenevalt jalad läbi.
Taneli tutikad 230eekused kvaliteetmatkapüksid on suure pingutuse peale pisut katki läinud.
Sunday, August 2, 2009
Eurotuur 2009
Ma pole varem viitsinud oma reisimuljeid kirja panna, aga nüüd olen vaimselt ja füüsiliselt siis sealmaal, et see viga parandada.
Minu esimeseks reisiblogiks on suvel toimunud masu/säästureis (võimalikult väikeste kuludega) trobikonda Euroopa riiki, mille eesmärk (vähemalt minupoolne) oli leida mõned suured mäed (Alpid), kus matkata.
Reisiblogi Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Austria, Šveits, Lichtenstein, Slovakkia, Tšehhi. Aeg: 06.07.2009 – 17.07.2009
Reisiseltskond: 
mina
minu elukaaslane Sille
ja sõbrad Ragnar ning Mariel.
E. 13.00
Pool tundi tagasi hakkasime s6itma. Esialgu on näod suhteliselt l6busad.
17.30 lyhike piknik maalilises v6psikus Riia lähistel.
18.30 Läti - Leedu piir. Piiriyletus on jube igavaks muutunud, ei mingit ootusärevust ega syndmust.
22.00 Poola piiri lähistel. Sille roolis. Järsku pikk rekka saba ees. Ytlesime, et t6mmaku lihtsalt mööda, need ootavad piiriyletust. Noh, m6ned väikesed autod ootasid ka, m6tlesime, et ise lollid. Saba l6pus oli punane foorituli, selgus, et rahvas ootas teeremondi t6ttu suletud yhe rea pärast :D Väga tore, ülbe eestlase tunne oli.
Aga piir ei olnud ka kaugel. 6nnelikult Poolas. Ahjaa, kella peab tund aega taha panema. Edaspidi siis kohalik aeg.
T. 5.30
Olin u. 6 tundi roolis. Poola on ikka t6sine turp, yks asula ajab teist taga, siin riigis algab palju rohkeim asulaid kui l6peb. Mul on teooria, et siin on igal vennal au asi oma asulat omada ja nii ehitatakse maja otse maantee äärde ja orgunnitakse majale asula staatus ja ega naaber ei saa ju kehvem olla, nii ongi kogu tee asulaid täis. Noh ja kui peakski mingil veidral p6hjusel asula ära l6ppema, siis on täpselt seal kus hoo yles saab mingi m6tetu 70 piirang.
Kuna Varssavis olime öösel, siis see oli suht otse läbi ja kiskus korraks naerukesegi suule, et polegi asi nii hull, aga teisel pool Varssavit ootas meid maailma teeremont - 50km t6ksutamist kitsukesel rajal. Kurat seda Poolat nii pikalt siin ees vedeleb - u. 800km.
J6udsime kiirteele, Ragnar rooli ja mina kobisin tagaistmele magama.
9.04 L6puks ometi Saksamaal. Poola läbimine v6ttis 12h, mis on 12h rohkem kui oleks tahtnud. Kaaskannatajate nägudest peegeldub raske öö, kuid optimism on veel säilunud.
Enivei, oleme plaanist pool päeva ees ja peame tänaseks tegevust leidma.
N. 14.00 
Olime paar päeva Berliinis. Telkisime tuttavate juures aias. Elu oli nagu lill - 6htu- ja hommikus88k oli v66rustajate poolt koos kosutava 6lle ja jäätisega. Tekkis juba ka kahtlus, kas ikka viitsime yldse edasi s6ita v6i jäämegi Berliini :)
Igatahes teisipäeva pärastl6unal lebotasime rannas, mis oli ainu6ige tegu pärast ööpäevast autos6itu. Käisime ka Podstamis, Sans Souci lossis ja seda ymbritsevas pargis. v6i noh, see park on seal nii meeletult suur, et me suutsime läbi käia vaid murdosa.
Eilse päeva veetsime Berliini hailightse yle vaadates - Gedächtniskirche, Reichstagi klaaskuppel, Brandenburgi värav, Alexanderplatz, viimane osutus rohkem shopinguks.
6htul käisime veel Potsdamer Platzis kohalikke kokteilibaare läbi kammimas - tegelikult kammisid kokteilid hoopis meid läbi.
Praegu dyysime mööda kuulsaid Saksa kiirteid (puudub kiiruspiirang, soovituslik on 130) Leipzigi poole.
Ilm on seni ysna heitlik olnud. Päike, pilved, vihm ja vaheldumisi ning erinevates kombinatsioonides aga kuna yldiselt on ikka yle 20C sooja, siis pole väga hull.
16.20 Igav, kiiresti mööda kiirteed s6itmine on muutunud "vaheldusrikkaks" kilomeetrite pikkuseks ummikuks. Väga p6nev on vahtida mida rahvas naaberautodes teeb :)
R. 17.30
Eile 6htul seadsime end sisse suures kämpingkylas Bodensee ääres. P6hjamaalase jaoks on väga veider, et siin ei tohi suvalises kohas oma telki yles panna, vaid ainult nö kämpingu platsidel ja loomulikult peab selle eest raha välja käima (kokku 37 eur 2 telki ja 4 inimest). Eeliseks on muidugi pesemise v6imalus. Igatahes oli seal kilomeetrite kaupa telke ja karavane. Meie suutsime oma elamise yles seada just sellise karavani ette, kus hakkas öösel korralik tramburai, tants ja tagaajamine (keegi ajas kedagi vahepeal haamriga taga) nii et enne kolme magada ei saanud.
Täna yletasime Šveitsi piiri ja käisime Rheinfalli juga vaatamas, mis on Euroopa suurim juga, mida läbib keskmiselt 600 000l vett sekundis. Vaatepilt oli väga v6imas.
Käisime ka paaris depresiivses (kusjuures s6na otseses m6ttes, kuna elu paistis need linnad maha jätnud olevat - majanduskriisis olid paljud poed suletud ja myygisiltiega) Šveitsi väikelinnas suveniire jahtimas.
Kuna see oli k6igi esimene kord Šveitsis olla, siis otsustasime yhe linnukese veel kirja saada ning ka Liechtensteinis ära käia ja sinna me praegu teel olemegi. Alpid juba paistavad ja selja taga on ka esimene suurem autoga laskumine - paarsada meetrit otse ja siis jälle 180 kraadi kurv ... Noh nagu filmidest nähtud. Teelt välja panna ei tahaks, kukkumine v6taks nähtavasti tykk aega.
23.00 Liechtensteinis käidud. Tegemist on siis Euroopa suuruselt neljanda riigiga (Vatikani, San Marino ja Monaco järel), pindala u. 160km2 ja 32 tuhat inimest - yhes6naga Eesti on ju lausa hiiglane selle k6rval. Aga kogu see piirkond on ägedalt mägine ja maaliliselt ilus.
Ostsin Liechtensteinist omale Šveitsi taskunoa, graveeringuga ja puha. Yldse paistis Šveitsi m6jutus väga suur olevat kuna suveniiri poes olid enamus asju ikka Šveitsi värvides.
Hetkel oleme Austrias järjekordses masskämpingu platsil, kus k6ik elavad pead-jalad koos, ikka väga veider vaatepilt. Aga siin on selline suvel “looduses” elamine üsna levinud. Rääkisin ühe naabriga, kelle karavani ees oli tõsine lilleaed ja ta ütles, et käib nii igal aastal, kogu perega, terve suve – minu jaoks ikka täiesti arusaamatu.
Homme t6otab tulla raske päev kuna plaanime 6 tunnist rasket matka mägedes.
Tänane kokkuv6te: kuna riikide piirid on siin ysna hägustunud (meid on seni kontrollitud vaid esimesel Šveitsi sisenemisel, suuremalt jaolt tähistab riigi piiri vaid silt v6i siis tyhjana seisvad hooned) siis ma päris täpset täna kylastatud riikide arvu ei teagi, aga peaks umbes nii olema: Saksamaa 1x, Liechtenstein 1x, Austria 2x ja Sveits 3x :) päris hea saavutus yhe päeva kohta, kas pole?!
Niisiis, nyyd magama, et homseks energiat koguda. Täna on naabrid rahulikumad ja viimased "lärmajad" paistsid Eestlased olevat. Uni peaks hea maitsma, eriti pärast väikest Jägermeistri napsu.
L. 11.00
Oli ilus ja soe hommik, päike paistis, aga ilm muutub yha syngemaks, mida lähemale me oma matkapunktini j6uame. Praeguseks on juba m6nda aega vihma sadanud, sellise ilmaga kyll ei julge yles minna, seda enam, et tipud on pilvedes :( Eks näis natuke on aega.
11.30 kuna vihma jätkuvalt sajab, siis otsustasime ymber pöörata ja täna natuke vähem ilmastikukartlikke ettev6tmisis teha ja homme uuesti seda mäge proovida.
16.00 Päike on taas väljas ja ilm on ilus nagu hommikulgi. Vahepeal käisime Breitachklammis, mis on suur kaljupragu, mille p6hjas voolab j6gi. Jällegi väga v6imas vaatepilt, mis yhendatud paarikilomeetrise matkaga mööda klajul6he seina raiutud rada. Hetkel oli vee tase kymmekond meetrit matka rajast all pool kuid siin seal oli märgitud k6rgvee tase mis ulatus meitmeid meetreid yle raja pinna. Sinna juurde käis ka jutt, kuidas 95 aastal murdus suur kaljurahn j6e sängi, blokeerides selle tee. Rahnu taha kogunes 60 000m3 vett täites 30m k6rguse samba enne kui see korraga lahti pääses ning läbi kitsa prao alla kihutas. Väga äge retk igatahes ja selle eest ei olnud ka kahju kysitud 3euri maksta. Esmalt vihma tõttu lörri minema kippuv päev on sellega igatahes päästetud.
P. 23.30
Jälle yks tegus päev seljataga ning leian alles nyyd aega paar rida toksida.
Eile 6htul vaatasime paari Bodensee sadamalinna (Lindau ja Langenargen) kenad väikesed linnakesed oma turistiatraktsioonide ja eluga.
Eile 6htune ilm oli super, nagu poleks vihma sadanudki. Hiljem selgus, et meie kämpingu platsis ei olnudki sadanud. Sattusin vestlema yhe meie naabriga, kes teadis rääkida, et siin pool Alpe ongi ysna heitlik ilm, aga kui minna paarsada kilti yle mägede, siis saab 95% head ilma, mille peale tekkis korraks juba idee, et käiks äkki Itaaliaski ära :) Täna me sinna veel igatahes ei j6udnud.
Veel rääkis ta, et Šveitsi ja Austria kiirteed on tasulised. Nimelt ei ole kuskil kassasid nagu Poolas vaid tuleb osta nn. vinjet, mida myyakse tanklas (hiljem uurisin, et 10 päeva oli u 15 eur) ja see akna peale kleepida, muidu pidavat kohe litaka ära saama. Seni oleme kl r66msalt kiirteid kyndnud 6ndsas teadmatuses. Edaspidid väldime kokkuhoiu huvides ja vinjetti ostma ei hakka st pmst saab k6ik s6idud ka kiirteedeta tehtud, lihtsalt aega läheb rohkem.
Teel matkamäele peatusime yhe k6rge joa juures. Peenike veejuga kukkus oma kymmekond meetrit ja p6him6tteliselt oli v6imalik pea aegu vee maandumise kohani välja turnida, mida ma ka loomulikult tegin. Päris joani ma käega ei ulatunud, aga selle paari minuti jooksul, mis ma seal yritasin muutusin ma läbimärjaks, sest vesi pritsis ja pealegi ei tule see juga päris nii peenikese joana nagu eemalt paistis :) nii tore, jälle sai vees plätserdada.
Kuna ilm oli natuke parem kui eile, vaid tibutas kergelt, siis otsustasime ikka oma 6nne proovida ja matka ära teha. Seda enam, et selle reisi algne idee oligi matkamine ja mitte kultuur :). Kohaks oli valitud Biberkopf, mis on omapärane selle poolest, et mäe jalamil ollakse Austrias ja tipus juba Saksamaal. Matka alustasime umbes kella yhe paiku. Tibutas vihma, aga oli suht soe. Ysna all sai selgeks, et rada on väga poriseks tallatud. Minul ja Ragnaril olid jalas korralikud matka saapa, aga tydrukud olid p6him6tteliselt tänava papudega, mis kippusid pidevalt all ringi käima - aga nad olid vaprad ja tulid ysna k6rgele kaasa, Mariel läks l6puks isegi kaugemale kui mina viitsisin. Igatahes väga ettevaatlikult pidi astuma, et mitte libastuda ja jalga välja väänata v6i siis mäest alla veereda.
Rada oli kokkuv6ttes üsna raske, suhteliselt järsu ja pideva t6usuga, isegi kui jätta arvestamata libedust ja pori (rutschig wie Sau ja Schlammschlacht nagu m6ned allatulijad, kellega jutustama sattusin, kommenteerisid). Aga avanenud vaated olid seda pingutust väärt. V6imas, ilus ja lummav on vaid m6ned s6nad millega v6iks avanevat vaatepilti kommenteerida, aga tegelikult peab seda ise nägema, sest pildile ei oska ma seda pyyda, veelvähem oskan ma seda s6nadesse pakkida.
Mäe jalamil oli voolava veega kyna, kus sai pori kihi t6ttu tuntmatuseni moondunud saapad taas originaalkujusse kyyrida. Voah, see oli ikka äge matk, iga poisikese unistus - ylepeakaela mudane :)
6htuks j6udsime Fysse linna, kus ma s6in oma elu esimese kebabi. Pean tunnistama, et ma pettusin kergelt, arvestades kui levinud see Saksamaal on ja kuidas seda mulle kiidetud on - maitse asi siis ehk, las jääb.
Aaah, just praegu juhtus intsident yhe apla nälkjaga. Arvan, et sama vend oli enne mulle ka tossu sisse roninud, igatahes oli ta kuidagi telki pääsenud. Tundsin, et miski ronib k6hu all, kahtlustasin sipelgat, aga kätt peale pannes oli hoopis kylm ligane tomp. Yukk. Nyyd, pärast pealetykkiva limakoti ukse taha t6stmist saan oma juttu jätkata :)
Hakkasime lähikonnast Tom-Tomi abiga kämpingut otsima. Leidsime, aga r6vedalt kallis. Seni on kämpa hinnad pidevalt t6usnud. Esimene öö oli 37eur (2telki, 4in ja auto), teine ja kolmas 47 ja nyyd siin juba yle 50 (probleem siis selles, et käesolev koht on Neuschwansteini lossi - Saksama k6ige kuulsam loss - suht vahetus läheduses), sellise röövimise peale sai maarjamaa rahval kopp ette ja otsustasime seadust rikkuda ja oma ööbimiskoha otsida! Mnahh, kui see vaid nii lihtne oleks siin maal, mis on nii tihedalt asustatud. Kui ei ole kyla v6i linn, siis on karjamaa v6i padrik. Nii me tiirutasime kuni hämardumiseni ja olime juba valmis tagasi kalli kämpa ust kaapima minema kui sattusime yhe eemal asuva kämpa peale, kus saime 27euriga hakkama. Pealegi olime matkast higised ja dušš on sellistel juhtudel päris hea lahendus. Nyydseks pesus käidud ja uni peaks taas ägedalt v6tma - reisikaaslased on igatahes juba v6etud ja olengi viimaseks jäänud. Vihma sajab.
E. 11.00
Ööisest vihmast ja eilsest matkast on k6ik asjad niisked. Praegu päike paistab ja kogu laager on laiali tahenema pakitud.
13.20 käisime siis selles kuulsas Neuschwansteini lossis. Ilus loss, ilusas kohas, aga jubeda turistide hordiga piiratud. Ysna yleshaibitud, k6ik jube kallis, minu arust m6tetu, mulle meeldib teistsugune ilu, aga hea, et käidud sai, seda enam, et nagunii meile tee peale jäi.
K. 00.30
Auto alarm hakkas juba mitmendat korda järjest tööle (hiljem selgus, et mingi suurekoivaline lendur oli autosse pugenud) ja nähtavasti ajas kogu kämpa yles ja ka minul läks uni ära, otsustasin natuke jälle kirjutada.
Eile (st. esmaspäeval) ei juhtunud enam suurt miskit. S6itsime Salzburgi poole. Jalutasime Münchenis ja Ragnar ostis endale paar dekoratiivnuga (ta kogub neid). Väga kärarikas ja sagimist täis linn, pealegi oli väljas 30 kraadi sooja, väga kauaks ei tahtnud sinna igatahes jääda.
Täna otsisime Königssee ääres vaatamisväärsusi. Esimene katse oli soolakaevandus. Kaardi järgi olid m6ned majad, mille kylastamise eest kysiti ... Euri nägu + parkimine, kallis, järgmine asi palun.
Mingi t6stuk viis k6rgele mäe, otsa. Mäe all oli suuuur parkla, k6ik autosid täis. T6stuki hind 17eur nägu + parkimine = prrr, kallis, vaatame edasi.
Järgmine asi jääkoobas. Nii, all on rahulik, 10-15 autot. Sildilt loeme välja, et jääkoobas on 4h matk ja yle kildi t6usu mäkke. No pole ime, et sagimist pole. Alternatiivset koopa juurde pääsemise võimlaust ei leia. Tydrukute tossud on eelmisest mudarallist alles märjad ja plätadega ei ole eriti m6istlik sellist matka ette v6tta. Aga poisid tahaks hirmsasti matkata. Otsustame siis, et viime tydrukud Salzburgi, las nemad veedavad päeva seal ja tuleme ise siia tagasi. m6eldud tehtud. Ragnar saab Austriast ka nänni osta, mis eelmisel korral ostmata jäi ja Tom-tom kurjaks ning suund jääkoopa poole tagasi. Yldiselt Tom-tom iga kord hoiatas, et tasuline kiirtee (mäletate see vinjeti-teema), kui me Austria läheduses olime, aga seekord millegipärast mitte. Kiirtee sisses6idul nägin vilksamisi seda vinjeti silti ja siis tuli meelde, aga tagasiteed enam pole ja kiirteed on meil ka vaid kymmekond kilti. Kiirteelt maha s6ites k6mm, sau ees ja 120eur litakas taskus. Mul juba silme ees s6idab, et selle raha eest oleks saanud akna neid kuradi vinjete täis kleepida ja kolm päeva kämpata ja t6stukitega edasi tagasi s6ita oksendamiseni. Tore säästureis ja see k6ik mingi kymnekonna km pärast kiirteel (jätan siinkohal loomulikult teadlikult arvestamata, et enne me s6itsime sadu kilte tasulisi kiirteid teadmata, et "hoiame kokku"). Noojah, mis seal ikka pikalt, mis läind see läind.
j6udsime siis jääkoopa matka algusesse tagasi (Marktschellenbergi lähistel). Saapad jalga, soojemad riided kotti, natuke provianti ka ja hakkasime astuma. Ilm suhteliselt soe (natuke vast alla 30) ja päike paistab. Raja algus oli kohe ysna karm ja v6ttis peenikese naeru kinni. Esimesel kergemal l6igul kui tunde järgi oleks pidanud pool teest lääbitud olema tegime väikese pausi, et verd köhida v6tsin gpsi välja ja konstateerisin, et oleme "juba" 50m t6usnud. See v6ttis nyyd ka paksu naeru kinni. Aga me ei jätnud jonni, ryhkisime julgelt edasi, ikka tähtede poole. Aeg ajalt pakkusid värskendust ja veevaru täiendust kylma ja kristall-selge veega ojakesed.
Kuna mul kippus kuplialune keema minema, siis tegin ojakestes rätiku kylma veega märjaks ja panin pähe, oli päris hea. Noh ja kuna me pole papist posid, ikka 6ppind mehed, Läti riistad, siis tegime 4h t6usus 2h-iga ära, ehk täpselt kl 16.00 j6udsime yhe putka juurde, mis tähistas matkaraja l6ppu. Jääkoobas oli sealt veel "20 min" tee kaugusel. 
Oma frustratsiooniks saime putka juures teada, jääkoobast saab kylastada vaid giidiga, kogunemised igal täistunnil ja viimane ryhm läheb kl 16.00 Nii tore! Ragnar kaapis minema ja tegi "20min" rännaku 10min ära, aga ei leidnud eest enam kedagi. No ma ei saa aru, miks ei oleks v6inud see avatud oleku aeg all, matkaraja alguses kirjas olla. Me oleks selle 10 min raudselt kuskil tasa teinud. Ja siis hakkasid need oleksid tulema, et oleks me kiiremini otsustanud tydrukud linna viia ja oleks Ragnar kiiremini nänni ostnud ja (p)oleks me trahvi saanud, siis oleks me "igate pidi pidanud j6udma" nagu Ragnar jytles, aga meie ei j6udnud. Nii me siis seal kogunemise kohas istusime ja m6tlesime, et mis nyyd. Igatahes otsustasime selle höl(l)en fyreri ära oodata ja temaga räääkida, kui me juba nii kaugele olime tulnud.
Mingil ajal tuli koopas olnud grupp välja ja kiitsid seda taevani, et lausa tasuks homme selle pärast, uuesti yles ronida. Igatahes j6udis sellel ajal kui me seal ootasime veel 4noort sappa, kes olid ekslikult arvanud, et viimane sats saab sisse kl 17. Nyyd oli meid juba kuus ja peale m6ningast vastu punnimist oli giid n6us veel yhe ringi tegema. (sissepääs 6 eur). Koobas oli äge, eriti kui minna 27 kraadisest 6uest järsku 0 kraadisesse jääga täidetud koopasse. Sissepääsu juures, kus oli temperatuuride vahest kaste punkt oli 6huke udu viirg, mis tekitas laheda efekti. Vot nii ja igatahes saimegi koopas käidud.
Tagasi tee oli juba l6busam, kuna ka päike oli mäe taha kolinud, siis polnud enam nii kohutavalt palav ja tee ise oli tegelikult väga korralik. Ja ka siinpuhul olid avanevad vaated hingematvalt vapustavad. Kokkuv6ttes t6usime umbes 1150m (see on minu isiklik t6usu rekord, senine oli midagi 500m) ja seda vaid u 2,5h. Matkaraja pikkus oli vast u 8km. Jah, mulle see matkamine meeldib ikka tunduvalt rohkem kui mingi kultuuriprogramm m6nes musjumis. Mina olen päevaga rahul ... Va. muidugi 10km seal kiirteel rsk, see okas jääb sisse!
N. 19.00
Tänane päev on möödunud suuresti s6ites ja parem ongi, sest väljas on 33 kraadi sooja ja juba väike ring linnas paneb yle pea leemendama.
Tegime lyhikese ringi Viinis. Paar iseloomustavat s6na: palav, palju turiste ja neile m6eldud atraktsioone, hobuse hais ja ilusad arhitektuurilised mälestised. Jahedama ilma ja suurema ajavaruga v6iks seal isegi toreda päeva veeta.
Järgmisena oli plaanis lihtsalt linnukese kirjasaamise m6ttesläbi minna väikesest Ungari linnast Györ aga reisiväsimus hakkab tasapisi seltskonda murdma ning moraal on langemas, seega otsustasime Ungari linnukese teiseks korraks jätta ja otse Bratislavasse s6ita.
Bratislava oli paras kultuurišokk Ida-Euroopa moodi - räpased tunnelid, lapikust viina joovad marjamyyjad sealsamas tänaval jms. Tulles Austriast, Sveitsist, Saksamaalt on pilt hoopis teistsugune, kuigi Austria piirist oleme ju vaid m6nekymne kildi kaugusel. Läänest on erinev ka ilusate naiste suhteliselt suur konsentratsioon :) Vanalinn on täitsa ok, koos jällegi turistikraamiga. Teemegi ruttu oma turistiasja ja p6geneme autosse, sest kuumus on mattev.
Hetkel oleme teel Slovakkia - Poola piiri poole. Ahjaa, ka siin on kiirteed tasulised, nädalase vinjeti ostsime kohe Slovakkia piirilt putkast 4.90eur eest.
Kaarti uurides avastas Sille, et meil on v6imalik ka 30-40 km ulatuses Tshehhit läbida, millega oleks ka see linnukesena kirjas, kuigi nänni osta ei 6nnestuks. Äkki ööbime seal :) täna läheme raudselt p66sasse, siin maal peaks ometi ruumi jätkuma ja oma eelarvega oleme nagunii l6hki - seni on ööbimistepeale läinud keskmiselt 10 euri öö/nägu, mina arvestasin algselt 2-3 euri öö. Marielil on raha nii otsas, et ei jätku söögi jaokski, kuigi laristamisega ei ole keegi tegelenud. Niisiis, nyyd v6imalikult kiiresti koju, jäänud on u 1500km.
22.40 J6udsimegi Tšehisse ja keerasime kiirtee pealt maha. Nende arenevate riikidega on ikka see, jama, et kaardid on vananenud, uued kiirteed tekivad pidevalt ja nii läkski Tom-tom lolliks just seal, kus pidime öökohta otsima. Nii j6udsimegi metsa vahele alles kymne paiku ja sel ajal on siin ikka jumalast pime, seda eriti metsas. Eks me siis pystitasime telgid kuhugi katsumise järgi, käbihunniku otsa. Ilm on synge, kohutav leitsaks on siinkandis päädinud k6va äikesega. Iga paari sekundi tagant lööb välku ja see tekitab päris k6hedad liikuvad varjud, mis tekivad ja kaovad. v66ras mets, v66rad hääled, v66rad varjud ja v66rad käbid kylje all, ei tea kas täna yldse magada saab. Huvitav, kas siin karusid ka on?!
N. 19.00
Tänane päev on möödunud suuresti s6ites ja parem ongi, sest väljas on 33 kraadi sooja ja juba väike ring linnas paneb yle pea leemendama.
Tegime lyhikese ringi Viinis. Paar iseloomustavat s6na: palav, palju turiste ja neile m6eldud atraktsioone, hobuse hais ja ilusad arhitektuurilised mälestised. Jahedama ilma ja suurema ajavaruga v6iks seal isegi toreda päeva veeta.
Järgmisena oli plaanis lihtsalt linnukese kirjasaamise m6ttesläbi minna väikesest Ungari linnast Györ aga reisiväsimus hakkab tasapisi seltskonda murdma ning moraal on langemas, seega otsustasime Ungari linnukese teiseks korraks jätta ja otse Bratislavasse s6ita.
Bratislava oli paras kultuurišokk Ida-Euroopa moodi - räpased tunnelid, lapikust viina joovad marjamyyjad sealsamas tänaval jms. Tulles Austriast, Sveitsist, Saksamaalt on pilt hoopis teistsugune, kuigi Austria piirist oleme ju vaid m6nekymne kildi kaugusel. Läänest on erinev ka ilusate naiste suhteliselt suur konsentratsioon :) Vanalinn on täitsa ok, koos jällegi turistikraamiga. Teemegi ruttu oma turistiasja ja p6geneme autosse, sest kuumus on mattev.
Hetkel oleme teel Slovakkia - Poola piiri poole. Ahjaa, ka siin on kiirteed tasulised, nädalase vinjeti ostsime kohe Slovakkia piirilt putkast 4.90eur eest.
Kaarti uurides avastas Sille, et meil on v6imalik ka 30-40 km ulatuses Tshehhit läbida, millega oleks ka see linnukesena kirjas, kuigi nänni osta ei 6nnestuks. Äkki ööbime seal :) täna läheme raudselt p66sasse, siin maal peaks ometi ruumi jätkuma ja oma eelarvega oleme nagunii l6hki - seni on ööbimistepeale läinud keskmiselt 10 euri öö/nägu, mina arvestasin algselt 2-3 euri öö. Marielil on raha nii otsas, et ei jätku söögi jaokski, kuigi laristamisega ei ole keegi tegelenud. Niisiis, nyyd v6imalikult kiiresti koju, jäänud on u 1500km.
22.40 J6udsimegi Tšehisse ja keerasime kiirtee pealt maha. Nende arenevate riikidega on ikka see, jama, et kaardid on vananenud, uued kiirteed tekivad pidevalt ja nii läkski Tom-tom lolliks just seal, kus pidime öökohta otsima. Nii j6udsimegi metsa vahele alles kymne paiku ja sel ajal on siin ikka jumalast pime, seda eriti metsas. Eks me siis pystitasime telgid kuhugi katsumise järgi, käbihunniku otsa. Ilm on synge, kohutav leitsaks on siinkandis päädinud k6va äikesega. Iga paari sekundi tagant lööb välku ja see tekitab päris k6hedad liikuvad varjud, mis tekivad ja kaovad. v66ras mets, v66rad hääled, v66rad varjud ja v66rad käbid kylje all, ei tea kas täna yldse magada saab. Huvitav, kas siin karusid ka on?!
N. 12.30
Karusid ei olnud! V6i kui oli siis nad hoidsid heaga eemale. Hommikul oli aga mets marjulisi täis, sest, nagu ma oma yllatuseks avastasin olime telkinud väga rikkaliku mustika puhma
otsa. Samas 100m kaugusel olid mingid veidrad aedikud, mis olid nähtavasti loomade jaoks ning ka loomade söögiputka. Öösel sadas k6vasti vihma ja olime sunnitud telgid märjalt kokku pakkima. Mind ootab nv.l ees Mitsu klubi kokkutulek, kus vast saan telgi ära tuulutada.
Et asi oleks ikka ametlik, siis v6tsime ka yhe Tšehhi linnakese, Ostrava ette. Suhteliselt m6tetu linnake, k6ik sildid mingis m6tetus keeles
ja hinnad mingites m6tetutes yhikutes ja nänni ei paistnud kuskil myygil olevat. L6puks leidsime mingi turismikeskuse, aga ka seal ei myydud eurodes vaid asi nägi umbes nii välja: tibi t6usis pysti ja istus teise laua taha, mis oli siis valuuta vahetus, vahetas meile 5euri eest u 240 Tsehhi krooni. Siis istus tibi esimese laua taha tagasi ja vahetas need 240 krooni temaatilise nänni vastu. Yldiselt paistab Tsehhi pigem odav maa olema, Eestiga v6rreldes.
Nänn ostetud v6ib Tsehhi tolmu jalgelt pyhkida, ees ootab terve päev Poolat.
R. 01.30
J6udsime Kaunasesse ja Ragnar läks jälle rooli, saan natuke blogida enne magamakeeramist.
Poola oli yldiselt otse läbi, kui mitte arvestada 1,5h ummikut Varssavisse sisse s6idul. Ja siis sattusin yhest aeglaselt s6itvast veokast möödas6itu tegema vahetult enne järjekordse kyla algust ja kohe lasi kohalik DJ värvusmuusikat ning kippus tutvust sobitama. Noh, ma olevat topelt pidevat joont yletanud, mille t6estuseks näidati mulle ka ahjusooja muusikavideot. Lisaks oli siis asula piiril 72 km/h. Mis mul ikka yle jäi, ostsin yhe m6tetuma riigi aktsiaid 50eur eest, kusjuures protokolli täites kysis isa nime :D need ajad kui isale teada anti olid minu mäletamist mööda yhe teise riigi korra ajal aga no juu on neil siis raskusi harjumustest yle saamisega. Politseiauto oli yldiselt korralikult varustust täis, pihuarvuti, kaamerad ja kiirusem66dikud, selle järgi v6iks isegi hetkeks arvata, et tegu on arenenud maaga. Ahjaa, tegu oli eravärvides musta Opeliga ja selline oli juba varem yhe maha v6tnud, noh nii teadmiseks neile, kes peaks veel mingil veidral p6hjusel sellele maale minema. Kusjuures politseinik ise oli täitsa muhe vend, ajas small-talki ja soovitas Leedu poolele kihutama minna :) kihutama ma muidugi ei hakanud, mitte et ma enne oleks kuidagi kihutanud, pigem jäin ikka ise kohalikele pidevalt jalgu, aga ei julgenud möödas6itegi teha.
Vot nii läksin siis Poolas jälle seadusega pahuksisse, sel korral ei pressinud seadusesilm vähemalt altkäemaksu, nagu siis kui käisin autot Saksast toomas (eraldi lugu sellest on siis ka huvilistele netis saadaval).
Muide protokolli märkimiseks, see oli minu elu esimene trahv yldse. Mulle on korra suuline hoiatus kirjalikult vormistatud :) väikese kiiruse yletamise eest, aga sellestki on juba tykk aega möödas.
Niisiis, Ragnar on roolis ja enne l6unat peaksime Tartu j6udma.
Lõpetuseks.
Tartusse jõudsime kaheksa ajal. Autoga sõitmisest on küll tükiks ajaks kõrini.
Külastasime järgmisi riike: Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Austria, Šveits, Lichtenstein, Slovakkia, Tšehhi.
Läbisime ~6000 km.
Kulutasin oma elukaaslasega kokku umbes 13 000 eek, koos kütuse, trahvide, söögi, ööbimise ja nännidega.
Karusid ei olnud! V6i kui oli siis nad hoidsid heaga eemale. Hommikul oli aga mets marjulisi täis, sest, nagu ma oma yllatuseks avastasin olime telkinud väga rikkaliku mustika puhma
otsa. Samas 100m kaugusel olid mingid veidrad aedikud, mis olid nähtavasti loomade jaoks ning ka loomade söögiputka. Öösel sadas k6vasti vihma ja olime sunnitud telgid märjalt kokku pakkima. Mind ootab nv.l ees Mitsu klubi kokkutulek, kus vast saan telgi ära tuulutada.Et asi oleks ikka ametlik, siis v6tsime ka yhe Tšehhi linnakese, Ostrava ette. Suhteliselt m6tetu linnake, k6ik sildid mingis m6tetus keeles
ja hinnad mingites m6tetutes yhikutes ja nänni ei paistnud kuskil myygil olevat. L6puks leidsime mingi turismikeskuse, aga ka seal ei myydud eurodes vaid asi nägi umbes nii välja: tibi t6usis pysti ja istus teise laua taha, mis oli siis valuuta vahetus, vahetas meile 5euri eest u 240 Tsehhi krooni. Siis istus tibi esimese laua taha tagasi ja vahetas need 240 krooni temaatilise nänni vastu. Yldiselt paistab Tsehhi pigem odav maa olema, Eestiga v6rreldes.Nänn ostetud v6ib Tsehhi tolmu jalgelt pyhkida, ees ootab terve päev Poolat.
R. 01.30
J6udsime Kaunasesse ja Ragnar läks jälle rooli, saan natuke blogida enne magamakeeramist.
Poola oli yldiselt otse läbi, kui mitte arvestada 1,5h ummikut Varssavisse sisse s6idul. Ja siis sattusin yhest aeglaselt s6itvast veokast möödas6itu tegema vahetult enne järjekordse kyla algust ja kohe lasi kohalik DJ värvusmuusikat ning kippus tutvust sobitama. Noh, ma olevat topelt pidevat joont yletanud, mille t6estuseks näidati mulle ka ahjusooja muusikavideot. Lisaks oli siis asula piiril 72 km/h. Mis mul ikka yle jäi, ostsin yhe m6tetuma riigi aktsiaid 50eur eest, kusjuures protokolli täites kysis isa nime :D need ajad kui isale teada anti olid minu mäletamist mööda yhe teise riigi korra ajal aga no juu on neil siis raskusi harjumustest yle saamisega. Politseiauto oli yldiselt korralikult varustust täis, pihuarvuti, kaamerad ja kiirusem66dikud, selle järgi v6iks isegi hetkeks arvata, et tegu on arenenud maaga. Ahjaa, tegu oli eravärvides musta Opeliga ja selline oli juba varem yhe maha v6tnud, noh nii teadmiseks neile, kes peaks veel mingil veidral p6hjusel sellele maale minema. Kusjuures politseinik ise oli täitsa muhe vend, ajas small-talki ja soovitas Leedu poolele kihutama minna :) kihutama ma muidugi ei hakanud, mitte et ma enne oleks kuidagi kihutanud, pigem jäin ikka ise kohalikele pidevalt jalgu, aga ei julgenud möödas6itegi teha.
Vot nii läksin siis Poolas jälle seadusega pahuksisse, sel korral ei pressinud seadusesilm vähemalt altkäemaksu, nagu siis kui käisin autot Saksast toomas (eraldi lugu sellest on siis ka huvilistele netis saadaval).
Muide protokolli märkimiseks, see oli minu elu esimene trahv yldse. Mulle on korra suuline hoiatus kirjalikult vormistatud :) väikese kiiruse yletamise eest, aga sellestki on juba tykk aega möödas.
Niisiis, Ragnar on roolis ja enne l6unat peaksime Tartu j6udma.
Lõpetuseks.
Tartusse jõudsime kaheksa ajal. Autoga sõitmisest on küll tükiks ajaks kõrini.
Külastasime järgmisi riike: Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Austria, Šveits, Lichtenstein, Slovakkia, Tšehhi.
Läbisime ~6000 km.
Kulutasin oma elukaaslasega kokku umbes 13 000 eek, koos kütuse, trahvide, söögi, ööbimise ja nännidega.
Subscribe to:
Posts (Atom)