Kogu tõde Lonkavast põdrast ERNA matkal
Miks ometi?! Kogu lugu ma ei teagi, aga kildudest olen kokku pannud, et kõvad mehed (kas kõvad või siis ennast kõvaks joonud) lõid käed, et mis see Erna matk siis ära ka ei oleks ja tüübid teevad käte peal käies ka raske raja läbi (õnneks tehti sellest kohe video, sest mõned mehed ei tahtnud järgmisel päeval uskuda, et nad midagi taolist lubasid teha).
Aja möödudes võttis mõistuse hääl siiski võimust ja otsustati piirduda “kerge” rajaga. Kihlvedu oli muidugi kaotatud ja võidetud joogid hävitati kiirest, aga plaan matk läbi teha säilis. Mind kutsuti kampa sõbramehe poolest.
Meeskonna nimeks sai LONKAV PÕDER
Erna matkast
Rahva seas on tegelikult tuntud pigem Erna retk, sest sellest räägitakse ka ajakirjanduses. Erna retk on sõjalis-sportlik mitme päevane orienteerumismatk, mis on mõeldud ainult sõjaväelastele ja iga lolli sinna ei lastagi.
Nö iga lolli jaoks ongi Erna retkest välja kasvanud nö Erna matk. Matk on jagatud kolme raskusastmesse: raske, keskmine ja kerge. Peale matka pikkuse on erinevad ka matka tingimused. Kergel matkal tohib kasutada kõiki teid ja radasid va. asfalteed. Keskmisel rajal ei tohi kasutada ühtegi teed ja raskel rajal ei tohi ka võpsikus vastutegevusele vahele jääda. Vastutegevust teevad siis kaitseliitlased, kes siin seal patrullivad ja reeglite vastu patustajaid karistavad.
Meie, kerge rada oli jaotatud 7ks vahepunktiks ja kogu rada hinnanguliselt 45km. Tegelikkult on võimalik loomulikult palju pikemat teed mööda käia. Igas vahepunktis on võimalik teenida 10punti ette antud teadmisi ja meeskonnatööd proovile panevaid ülesandeid lahendades. Vahepunkti mitte ilmumise eest trahv -25p.
Meie matkaseltskond: Mina, Risto, Erik, Aadi, Tanel.
Mina
Tanel
Aadi
Erik
Risto
Seltskonna matkakogemusest oli pigem puudulik. Ma olen küll viimasel ajal mägedes matkanud, aga pean tunnistama, et käesoleva matka jaoks oli tegemata nii kodune töö kui jäi puudulikuks ka kogemuste pagas. Aga see-eest oli meil muu pagas väga suur. Kuna finish suletakse kirjade järgi hommikul kell seitse, siis me eeldasime loogiliselt, et me ööbime metsas ja see sai üheks meie kirstunaelaks – magamiskott, vahetusriided, vahetusjalanõud, söök tervele rügemendile jne. märkamatult kaalus minu seljakott 15kg kuid mul endal oli tunne, et ma jätsin vähemalt pooled hädavajalikud asjad maha.
R. 07.08.2009
04.00 Äratus ... dšiisas ma pole tavaliselt selleks ajaks pooltki oma und veel ära maganud.
05.00 Väljasõit.
07.00 Kogunemine Stardis, Mustla-Nõmmes. Kontrolliti, kas me kompassiga navigeerida oskame – põhimõtteliselt saime hakkama, aga meie kompass näitas pigem iga vähegi pringima tagumiku peale kui põhja suunas. Samuti kontrolliti kas meil on piisavalt vedelikku kaasas – muidugi oli, sain isegi ühe 1,5l pudeli maha jätta, sest sain teada, et osades punktides on võimalik veevarusid taastada. Üldiselt oli see ka koht, kus me hakkasime aimama, et oleme võibolla natuke rohkem varustust kaasa võtnud kui oleks pidanud, sest ülejäänud rahva kõrval tundusime meie oma kottide otsas nagu Džomolungma ekspeditsioonil.
8.45 Meid lastakse lõpuks ometi rajale. Panen käima oma GPS trackeri telefonis, kuhu eelmisel õhtul olin ka piirkonna kaardi tõmmanud ja avastan oma jahmatuseks, et suundume hoopis vales suunas ja jõuame peagi kaardilt välja – selle riistaga ei ole edaspidi suurt midagi peale hakata.
9.30 Esimesed 4km on väga lõbusad. Jõuame esimesse punkti, mille ülesandeks on meditsiin. Kannatanu on kättpidi lõkkesse kukkunud ja põletushaavu saanud. Lõbusa melu saatel (hiljem nimetame seda psühholoogiliseks toetuseks ja mõtete mujale juhtimiseks) jahutame veega haava, seome sidemega kinni, anname valuvaigistit ja helistame kiirabisse. Kuna olen kuskilt kuulnud, et tänapäeval enam põletuse korral Pantenoli ei kasutata, siis pidin vägisis Ristot eemal hoidma, et ta meid kõiki Pantenoliga üle ei kallaks. Kokkuvõttes saame 8 punkti, 2 punkti läheb patsiendile valuvaigisti andmise eest. Ja teadmiseks siis edaspidi, Pantenoli tänapäeval põletushaava puhul ei kasutata!
10.30 Järgmised 4km olid sama lõbusad. Teise punkti ülesanne on teha väikelooma lõks. Aadi mäletab sõjaväe ajast ühte jäneselõksu. Oksa külge kinnitatakse nöör silmus-sõlmega ning nöör päästikuga, mis on tehtud kahest pulgast, mis teineteise taha haakuvad. Kokku saame teoreetiliselt töötava väikelooma lõksu. Jänest siiski ootama ei ole aega jääda. Saame maksimaalsed 10 punkti.
14.30 (ei ole kellaaja suhtes päris kindel). Tee kolmandasse punkti oli tunduvalt pikem kui seni. Pakun, et meie valitud teed mööda u. 8km. Plaan oli võimalikult mööda teed käia, aga tee peale saamine viis meid läbi paksu padriku, mis oli järjekordne kogenematuse valik – tulevikus peab ikka sihtidele jääma.
Saime vahepeal kaks sahmakat vihma taevast, mis pidi ilmateate järgi täiesti kuiv olema. Hiljem selgus, et Tartus ja isegi matka finisis ei olnudki sajust märkigi. Ostsin endale õnneks korraliku, hingava vihmakeebi, mis kattis ka kogu seljakoti. Aga kuna rohi oli märg, siis muutusid ka saapad pika peale niiskeks.
Kolmanda punkti ülesanne oli „jõe ületamine“. Ülesanne nägi välja nii, et vee keskele oli paigaldatud kaks A kujulist puidust raami, mis oli nööridega kallastesse ankurdatud. Ülesanne oli aja peale kuiva jalaga üle jõe saada, kasutades vaid ühte latti, mis tuli järjekorras kaldalt esimese A peale tõsta, siis pidi meeskond üle lati järgi ronima, siis nihutati latti edasi ja meeskond järgi jne kuni kogu tiim oli üle jõe. Keegi sisse ei kukkunud, aga punkide arv selgus alles siis kui kõik olid jõe ületanud, siis tehti pingerida, kes kiiremini ületas ja punktid jagati kohtade järgi. Ei teagi, mitmendaks jäime.
Tegime väikese lõuna, aga järsku tuli peale kohutav padukas-rahe. Sellist vihma näeb harva - lühikese ajaga ujus kogu maailm. Sadas, sadas, sadas ja lõppes sama järsku kui oli alanudki, nagu poleks miskit olnudki. Päikegi hakkas pilve vahelt piiluma.
Otsustasime siin oma varustust vähendada – magamiskott, ülearune söök, ülearused riided, terve kilekotitäie asju andsin ära. Kott sai ikka tunduvalt kergem, aga kahju oli muidugi juba sündinud.
Vähemalt tunni veetsime kolmandas punktis kokku.
17.00 (jällegi ei ole kellaaja suhtes päris kindel). Kolmandast neljandasse punkti minek pärast vihma oli see, mis punkti pani. Saabas ligunes kiiresti läbi ja tundsin tükk aega, et tallad elavad täiesti oma elu. Metsast välja jõudnud pakkisin jalad lahti ja villid kanna peal olid päris ägedad – mõlemale kannal oli nagu lisa kand külge kasvanud. Panin kuivad sokid ja tossud jalga, kuid kiiresti sai selgeks, et nii ei saa edasi minna. Lõikasin villid katki ja lasin liitrikese vedelikku välja – operatsioon „free villi“. Selle peale hakkasid nad muidugi jubedalt kipitama, aga see läks umbes kilomeetri peale üle. Kuivade tossudega tee peal jalutades tekkis juba tunne, et nii võib ju isegi käia, aga selleks hetkeks oli seltskonna moraal juba üsna madal ja katkestamise jutt üsna aktiivselt päevakorras. Ainult Erik oli kindlalt jätkamise meelt, mina olin kahe vahel.
Neljandasse punkti jõudmiseks peame taas metsa keerama ja satume mõnusalt üle ujutatud alale, natuke aega hüppan mättalt mättale, aga mingil hetkel prantsatan ikka pahkluuni vette ja niipalju siis kuivadest tossudest. Edasi oli tunne, et iga sammuga käib vesi villis sisse-välja. Neljandasse punkti jõudes olen kindel, et selleks korraks on läbi, tallad ei pea lihtsalt vastu.
Neljanda punkti ülesanne kasutada olevate vahenditega (vesi, voolik ja nöör) üks roigas horisontaalselt kahe puu vahele siduda. Voolikut ja vett nähes tuli mul kohe ühendatud anumad meelde. Valasime voolikusse vett, kinnitasime roika ühe otsa puu külge, loodisime voolikus oleva veega teise otsa ja kinnitasime ka selle. Saime maksimaalsed 10 punkti. Siis helistasime staapi ja teatasime oma katkestamisest. Olime kokku läbinud umbes 25km.
Punktis ära toomist oodates nägime ka raske ja keskmise raja matkajaid ning ühte meeskonda, kes oli pintsakute ja kohvritega rajal :). Nii hullu varustuse hunnikut ei olnud küll kellegil kaasas.
Selles punktis ei olnud me ainukesed katkestajad. Järsku saabus neli tipsi keskmiselt rajalt, keda kujutaks pigem ette mini seelikus kuskil klubis meha hullutamas. Tuli aga välja, et nad juba neljandat aastat rajal ja sel aastal katkestasid esimest korda. Samuti niisketest jalanõudest tulenevalt jalad läbi.
Miks ometi?! Kogu lugu ma ei teagi, aga kildudest olen kokku pannud, et kõvad mehed (kas kõvad või siis ennast kõvaks joonud) lõid käed, et mis see Erna matk siis ära ka ei oleks ja tüübid teevad käte peal käies ka raske raja läbi (õnneks tehti sellest kohe video, sest mõned mehed ei tahtnud järgmisel päeval uskuda, et nad midagi taolist lubasid teha).
Aja möödudes võttis mõistuse hääl siiski võimust ja otsustati piirduda “kerge” rajaga. Kihlvedu oli muidugi kaotatud ja võidetud joogid hävitati kiirest, aga plaan matk läbi teha säilis. Mind kutsuti kampa sõbramehe poolest.
Meeskonna nimeks sai LONKAV PÕDER
Erna matkast
Rahva seas on tegelikult tuntud pigem Erna retk, sest sellest räägitakse ka ajakirjanduses. Erna retk on sõjalis-sportlik mitme päevane orienteerumismatk, mis on mõeldud ainult sõjaväelastele ja iga lolli sinna ei lastagi.
Nö iga lolli jaoks ongi Erna retkest välja kasvanud nö Erna matk. Matk on jagatud kolme raskusastmesse: raske, keskmine ja kerge. Peale matka pikkuse on erinevad ka matka tingimused. Kergel matkal tohib kasutada kõiki teid ja radasid va. asfalteed. Keskmisel rajal ei tohi kasutada ühtegi teed ja raskel rajal ei tohi ka võpsikus vastutegevusele vahele jääda. Vastutegevust teevad siis kaitseliitlased, kes siin seal patrullivad ja reeglite vastu patustajaid karistavad.
Meie, kerge rada oli jaotatud 7ks vahepunktiks ja kogu rada hinnanguliselt 45km. Tegelikkult on võimalik loomulikult palju pikemat teed mööda käia. Igas vahepunktis on võimalik teenida 10punti ette antud teadmisi ja meeskonnatööd proovile panevaid ülesandeid lahendades. Vahepunkti mitte ilmumise eest trahv -25p.
Meie matkaseltskond: Mina, Risto, Erik, Aadi, Tanel.
Mina
Tanel
Aadi
Erik
Risto
Seltskonna matkakogemusest oli pigem puudulik. Ma olen küll viimasel ajal mägedes matkanud, aga pean tunnistama, et käesoleva matka jaoks oli tegemata nii kodune töö kui jäi puudulikuks ka kogemuste pagas. Aga see-eest oli meil muu pagas väga suur. Kuna finish suletakse kirjade järgi hommikul kell seitse, siis me eeldasime loogiliselt, et me ööbime metsas ja see sai üheks meie kirstunaelaks – magamiskott, vahetusriided, vahetusjalanõud, söök tervele rügemendile jne. märkamatult kaalus minu seljakott 15kg kuid mul endal oli tunne, et ma jätsin vähemalt pooled hädavajalikud asjad maha.
R. 07.08.2009
04.00 Äratus ... dšiisas ma pole tavaliselt selleks ajaks pooltki oma und veel ära maganud.
05.00 Väljasõit.
07.00 Kogunemine Stardis, Mustla-Nõmmes. Kontrolliti, kas me kompassiga navigeerida oskame – põhimõtteliselt saime hakkama, aga meie kompass näitas pigem iga vähegi pringima tagumiku peale kui põhja suunas. Samuti kontrolliti kas meil on piisavalt vedelikku kaasas – muidugi oli, sain isegi ühe 1,5l pudeli maha jätta, sest sain teada, et osades punktides on võimalik veevarusid taastada. Üldiselt oli see ka koht, kus me hakkasime aimama, et oleme võibolla natuke rohkem varustust kaasa võtnud kui oleks pidanud, sest ülejäänud rahva kõrval tundusime meie oma kottide otsas nagu Džomolungma ekspeditsioonil.
8.45 Meid lastakse lõpuks ometi rajale. Panen käima oma GPS trackeri telefonis, kuhu eelmisel õhtul olin ka piirkonna kaardi tõmmanud ja avastan oma jahmatuseks, et suundume hoopis vales suunas ja jõuame peagi kaardilt välja – selle riistaga ei ole edaspidi suurt midagi peale hakata.
9.30 Esimesed 4km on väga lõbusad. Jõuame esimesse punkti, mille ülesandeks on meditsiin. Kannatanu on kättpidi lõkkesse kukkunud ja põletushaavu saanud. Lõbusa melu saatel (hiljem nimetame seda psühholoogiliseks toetuseks ja mõtete mujale juhtimiseks) jahutame veega haava, seome sidemega kinni, anname valuvaigistit ja helistame kiirabisse. Kuna olen kuskilt kuulnud, et tänapäeval enam põletuse korral Pantenoli ei kasutata, siis pidin vägisis Ristot eemal hoidma, et ta meid kõiki Pantenoliga üle ei kallaks. Kokkuvõttes saame 8 punkti, 2 punkti läheb patsiendile valuvaigisti andmise eest. Ja teadmiseks siis edaspidi, Pantenoli tänapäeval põletushaava puhul ei kasutata!
10.30 Järgmised 4km olid sama lõbusad. Teise punkti ülesanne on teha väikelooma lõks. Aadi mäletab sõjaväe ajast ühte jäneselõksu. Oksa külge kinnitatakse nöör silmus-sõlmega ning nöör päästikuga, mis on tehtud kahest pulgast, mis teineteise taha haakuvad. Kokku saame teoreetiliselt töötava väikelooma lõksu. Jänest siiski ootama ei ole aega jääda. Saame maksimaalsed 10 punkti.
14.30 (ei ole kellaaja suhtes päris kindel). Tee kolmandasse punkti oli tunduvalt pikem kui seni. Pakun, et meie valitud teed mööda u. 8km. Plaan oli võimalikult mööda teed käia, aga tee peale saamine viis meid läbi paksu padriku, mis oli järjekordne kogenematuse valik – tulevikus peab ikka sihtidele jääma.
Saime vahepeal kaks sahmakat vihma taevast, mis pidi ilmateate järgi täiesti kuiv olema. Hiljem selgus, et Tartus ja isegi matka finisis ei olnudki sajust märkigi. Ostsin endale õnneks korraliku, hingava vihmakeebi, mis kattis ka kogu seljakoti. Aga kuna rohi oli märg, siis muutusid ka saapad pika peale niiskeks.
Kolmanda punkti ülesanne oli „jõe ületamine“. Ülesanne nägi välja nii, et vee keskele oli paigaldatud kaks A kujulist puidust raami, mis oli nööridega kallastesse ankurdatud. Ülesanne oli aja peale kuiva jalaga üle jõe saada, kasutades vaid ühte latti, mis tuli järjekorras kaldalt esimese A peale tõsta, siis pidi meeskond üle lati järgi ronima, siis nihutati latti edasi ja meeskond järgi jne kuni kogu tiim oli üle jõe. Keegi sisse ei kukkunud, aga punkide arv selgus alles siis kui kõik olid jõe ületanud, siis tehti pingerida, kes kiiremini ületas ja punktid jagati kohtade järgi. Ei teagi, mitmendaks jäime.
Tegime väikese lõuna, aga järsku tuli peale kohutav padukas-rahe. Sellist vihma näeb harva - lühikese ajaga ujus kogu maailm. Sadas, sadas, sadas ja lõppes sama järsku kui oli alanudki, nagu poleks miskit olnudki. Päikegi hakkas pilve vahelt piiluma.
Otsustasime siin oma varustust vähendada – magamiskott, ülearune söök, ülearused riided, terve kilekotitäie asju andsin ära. Kott sai ikka tunduvalt kergem, aga kahju oli muidugi juba sündinud.
Vähemalt tunni veetsime kolmandas punktis kokku.
17.00 (jällegi ei ole kellaaja suhtes päris kindel). Kolmandast neljandasse punkti minek pärast vihma oli see, mis punkti pani. Saabas ligunes kiiresti läbi ja tundsin tükk aega, et tallad elavad täiesti oma elu. Metsast välja jõudnud pakkisin jalad lahti ja villid kanna peal olid päris ägedad – mõlemale kannal oli nagu lisa kand külge kasvanud. Panin kuivad sokid ja tossud jalga, kuid kiiresti sai selgeks, et nii ei saa edasi minna. Lõikasin villid katki ja lasin liitrikese vedelikku välja – operatsioon „free villi“. Selle peale hakkasid nad muidugi jubedalt kipitama, aga see läks umbes kilomeetri peale üle. Kuivade tossudega tee peal jalutades tekkis juba tunne, et nii võib ju isegi käia, aga selleks hetkeks oli seltskonna moraal juba üsna madal ja katkestamise jutt üsna aktiivselt päevakorras. Ainult Erik oli kindlalt jätkamise meelt, mina olin kahe vahel.
Neljandasse punkti jõudmiseks peame taas metsa keerama ja satume mõnusalt üle ujutatud alale, natuke aega hüppan mättalt mättale, aga mingil hetkel prantsatan ikka pahkluuni vette ja niipalju siis kuivadest tossudest. Edasi oli tunne, et iga sammuga käib vesi villis sisse-välja. Neljandasse punkti jõudes olen kindel, et selleks korraks on läbi, tallad ei pea lihtsalt vastu.
Neljanda punkti ülesanne kasutada olevate vahenditega (vesi, voolik ja nöör) üks roigas horisontaalselt kahe puu vahele siduda. Voolikut ja vett nähes tuli mul kohe ühendatud anumad meelde. Valasime voolikusse vett, kinnitasime roika ühe otsa puu külge, loodisime voolikus oleva veega teise otsa ja kinnitasime ka selle. Saime maksimaalsed 10 punkti. Siis helistasime staapi ja teatasime oma katkestamisest. Olime kokku läbinud umbes 25km.
Punktis ära toomist oodates nägime ka raske ja keskmise raja matkajaid ning ühte meeskonda, kes oli pintsakute ja kohvritega rajal :). Nii hullu varustuse hunnikut ei olnud küll kellegil kaasas.
Selles punktis ei olnud me ainukesed katkestajad. Järsku saabus neli tipsi keskmiselt rajalt, keda kujutaks pigem ette mini seelikus kuskil klubis meha hullutamas. Tuli aga välja, et nad juba neljandat aastat rajal ja sel aastal katkestasid esimest korda. Samuti niisketest jalanõudest tulenevalt jalad läbi.
Taneli tutikad 230eekused kvaliteetmatkapüksid on suure pingutuse peale pisut katki läinud.
No comments:
Post a Comment