Erootika kesk-linna

Võtsin eile esimest korda (Tartlasena natuke piinlik tunnistadagi) osa Tartüffist. Minu filmifestivalisüütuse röövis siis kuuluskurikuuluslegendaarne film "Emanuelle".


Täis puhutav ekraan keset Raekoja platsi


Ma ei olnud seda filmi varem näinud, aga jutte on keerelnud erinevatel aegadel ikka päris palju. Väidetavalt olevat vanal heal nõuka ajal pool Eestimaad Tallinna Soome TVd vaatama tõtanud kui Emanuelle sealt tuli. Oli see ju oma aja sensatsioon, erootiline revolutsioon.


"Emanuelle"

Kuna ma ei läinud filmi vaatama väga suurte ootustega, siis ma ei saanud ka väga pettuda. Filmi temaatika oli alguses mehe ja naise vahelised suhted, põmitud erootiliste vahepaladega, aga lõpp läks sürriks ja ma pointi eriti ei tabanudki.
No ja erootilised stseenid olid minu kui rajuporriajastu karastunud kasvandiku jaoks pigem suud muigele vedavad, aga nagu filmi teadustaja tabavalt ütles: "ärge unustage, et see on oma ajastu film ja need, kes seda omal ajal nägid ja siis põnevaks pidasid mõelgu selle peale, et film on ikka sama, TEIE olete muutunud!"

Tegelikult ei olegi selle konkreete filmi teema oluline vaid see, et keset Tartut on raekoja plats, kuhu tulevad kokku sajad ja sajad inimesed öösel kell 12, tihedalt üksteise kõrvale kiilutuna, filmi vaatama. See on elamus omaette ja pöidlad püsti korraldajatele ja idee autoritele. Ja üritus on vaatajatele tasuta - see ei ole tänapäeval, kus isegi Viljandi Folk on nii jube kallis, et mina ei raatsinudki sinna piletit osta, isenesest mõistetav!

Väga lahe! Ma ikka Tartut ;)