Aisaraisk, aisaraisk, kõlab kaugele!

Oh seda jõuluaega ma ytlen, täiega imede aeg ikka. No ma ju soovisin kõigile valgeid jõule ja juhtus siis nii, et see soovitus hyyppas mulle tagasi näkku. Käes on siis see aasta kui lund jätkub jälle ka ekspordiks.



Lund oli sadanud juba harukordselt palju sadanud juba varasemalt, aga jõuluöö, uputades kinni, kogu Eestimaa, kaasaarvatud minu maakodu Viljandimaal, kus me suures jõulumehehirmus närviliselt piparkooke nagistasime. Jõuluvana tuli ka ja tegi loommulikult seda, mida ta oskab kõige paremini, aga mittesellest ei tahtnud ma rääkida.
Järgmisel päeval oli Tanelil vaja meie jõuluidüllist lahkuda ja kuna ka minul oli plaan õhtul Viljandisse peole minna, siis sai varault mindud autosid otsima. Kuna ma enam-vähem mäletasin, kus see olema peaks, siis ei olnud metallidetektorit vaja. Pool tunnikest ja auto oli põhimõtteliselt lahti kaevatud. Isa tegi oma KIA Sorentoga väikese prooviringi ja teatas, et poole km kaugusel elav naabrimees on oma traktoriga mingi rajakese sisse kündnud ja kui tanel sinna ära sikutada, siis saab ehk omal jõul suure teeni sõidetud. Igaks juhuks viskasin KIAsse paar labidat ja läksin ka kaasa, mine tea, ehk saab nalja.
Sõitsime siis ees minema, aga kaugele me ei jõudnud, sest paistis, et Tanel on juba kinni – ei saanud ta üle paarikümne meetri sõita kui juba istus kinni. Hea küll, paneme ta nööri otsa ja sikutame sinna kust traktor oma sõidu on teinud. Aga kuna sahk on olnud üsna kõrgel, siis jätkame teed nii, et Tanel ripub meil nööri otsas.
Jõuame umbes 6km nii sõita kui suure teeni on jäänud vast 2 km kui traktor keerab suure tee poole minemise asemel hoopis Tääksi peale. Ohh kurat, mõtele, et mis teha, lumi ees on nii paks, et ei julge niimoodi slepis läbi selle lume sahiseva siin vedada ja keerame traktori jälje järgi, ehk on ta Tääksini välja sõitnud ja sealt saab juba edasi Tallinna mnt. peale.
Jõuame vaevu 500m sõita kui näeme meie teelükkajat näoga meie poole külili kraavis pikutamas :) Oli ta siis jõudnud paarsada meetrit edasi ja seal ümber pööranud ja meid nähes tee serva tõmmanud, aga vajus ära. Noojahh, mis siis nüüd?! Sõtisime natuke edasi, lasime Taneli nööri otsast lahti ja keerasime KIA ümber. Pean siinkohal ütlem, et ma ei ole seni KIAdest suurt midagi pidanud ja ka sellised linnamaasturid ei ole minu arust maasturi nime väärilised, aga selle KIA lumeläbivusvõime hämmastas mind ikka sügavalt, vähemalt sama sügavalt kui oli see lumi millest ta end järjepidavusega läbi surus, lumi üle kapoti kuhjumas.
Keerasime ümber, labidad kätte, kaevasime Taneli kõrvale ruumi, pressisime KIAga sealt kõrvalt läbi, võtsime Taneli tagurpidi nööri otsa ja kodu poole tagasi.
Tagasiteel lehvitasime veel traktorile, mis kurvalt kraavis oma suurt venda ootas.
Oli tore pärastlõuna, homme proovime jälle :D

Sama tsirkus juutjuubis