Sel talvel jäi paraku lumelaua reis ära. Mõned korrad vaid Kuutsekal, et päris rooste ei läheks.
Lohutuseks sai nüüd kevadel (05-09.05) Šotimaa reis tehtud, täpsemalt siis Edinburghi ja Loch Nessi järve äärde.
Reisikaaslane Kadri:
Esimesed paar päeva Edinburgis olid parajad turistikad. Ma üldiselt ei harrasta seda sorti ajaviidet kallil puhkuseajal, aga pean tunnistama, et Edinburh üllatas mind selles osas. Linna keskus on täielikult keskaeg. Nii palju kui jalutada jõuab ei näe ühtegi tänapäevase arhitektuuriga maja. Võiks isegi öelda, et igavalt ühekülgne, aga tegelikult väga ilus.
Suht kohe kui kesklinna jõudsime komistasime täiesti juhuslikult ühe kuti otsa, kes kandis kaika otsas silti: Free tour
mingi seltskond korraldab ja meie giid ütles, et teeb seda hobi korras, vabast ajast ja see on tema ainuke võimalus oma õpitud erialal (ajalugu siis) tööd teha.
Võtsime kenasti sinna sappa. Mõnusa humoorika varjundiga nelja tunnine kiirkursus Edinburgist ja Šotimaast (märklause: fighting the England) oli parajalt minu jaoks. Ma kogu teemat ei hakka siin loomulikult laiali lahkama, keda huvitab paksu kultuurikihiga linn, siis soovitan soojalt.
Mõned seigad: inglise keeles on termin „shit faced“, mis öeldakse siis kui keegi on purutongis ja väidetavalt tuleb see keskajast, kui linnades ei olnud kanalisatsiooni. Nimelt oli Edinburgis kord, et kaks korda päevas, hommikul kell seitse ja õhtul kell kümme visati kogunenud „kraam“ aknast välja ja sealjuures karjuti ... midagi prantsuse keeles :) ... enivei, need kes olid kained, need teadsid, et nüüd tuleb ülevalt hunnik sitta ja hüppasid alt ära, aga need kes olid kõrtsist tulles purjus, need vaatasid, et üles, et kes seal karjub ja said kogu laadungi näkku ... noh ja sealt tulevatki siis ütlus: „shit faced“.
Nüüd on Edinburghis loomulikult kanalisatsioon ja väidetavalt kasutavad kohalikud seda meeleldi. Aga kanalisatsioon on selles muidu väga ilusas vanalinnas väga veidralt lahendatud: mööda fasaadi koledate torudena ülevalt alla. Kas pole mitte kena, sadu ja sadu keskaegseid maju, mille unikaalseid fasaade kaunistavad puhtharilikud sitevee torud. Unesco maailmapärand ikkagi!
Teine ütlus: „saved by the bell“. Keskajal oli linnades väga suur probleem haigustega (katk jms). Niiet kui keegi suri, siis tuli ta võimalikult kiiresti mulla alla ajada. Nii juhtuski aeg-ajalt, et keegi maeti elusalt. Rikkamatel oli selleks süsteem, et käe külge kinnitati nöör, mis oli ühenduses haua kivi juures oleva kellukesega ja kui tüüp siis pärast matmist üles ärkas ja kätt liigutas, siis hakkas kelluke helisema, mida kuuldi ja vaeseke päästetigi – „saved by the bell“
Muide, Šoti kiriku asutaja on maetud just siia, selle kollase plaadi alla, parkimiskohal nr 23! Šoti kokkuhoid at its best - ükski parkimiskoht, mille eest saab raha küsida ei tohi kaotsi minna mingi hauakivi pärast!
Selliseid toredaid lugusid kuulis sellel ringkäigul.
Kui õhtul kohalikega linna peal käisime, siis ma sain oma laialdaste teadmistega Edinburghi kohta hiilata.
Õhtu veetsime ühes pubis, neid on siin vist küll miljoneid, iga kuradima nurga peal.
Teisel päeval käisime Šoti kuninganna lossis, nohh, loss nagu loss ikka.
Üht-teist veel Edinburghist, mis kaamera ette jäi:
<--- jahh, need on jänesed! Ma olen nüüd näinud metssigasid Berliinis ja jäneseid Edinburghis ... ei tea kumb on veidram?
Õhtul käisime Edinburghi all asuvates katakombides.
See on lugu omaette. Nimelt siis alt hakati mudkui majasid ehitama. Ja kui ruumi jäi väheks, siis ehitati mudkui korruseid peale ja kuna majad olid väga lähestiku, siis ehitati ka täna pealt kinni ja nii tekkisidki nö maa-alused tänavad. Ja kui seal katk puhkes, siis müüriti tänavate sissepääsud kinni, et katku levikut peatada ja olidki tekkinud katakombid, mis jäib pikaks ajaks suletuks. Nüüd on osa neist avatud ja turistidele soolase mandi eest nähtavaks tehtud. Paraku ei lubatud seal pilti teha kuna seal on 400 aasta vanused seinadekoratsioonid jms, mida välk kahjustaks, isegi valgus oli suht miinimumi peale keeratud igal pool. Väga omapärane igatahes.
Nii, päev jälle õhtus ... aga homme läheb andmiseks ;)
Pühapäev. Oioi, täna läheme LochNess järve äärde ja seda mitte niisama vaid rendiautoga, saab fun olema. Taksoga lennujaama ja sealt auto. Et vasaku käega käikude vahetamine probleeme ei tekitaks, siis sai automaatkastiga auto võetud – Vauxhall Insignia, teate mis auto see on?!
SB turu jaoks toodetakse nimelt Opeleid Vauxhalli kaubamärgi allt;- aga SB veidrustele pühendan loo lõpus lausa oma lõigu, laias laastus on see ikka tobe, mis siin maal toimub.
No, enivei, võtsin auto ja istusin ikka tükk aega roolis mõeldes, et kuidas ma sellega nüüd sõitma peaksin ... Esimese hooga istusin autosse valet pidi - neil ju nagunii kõik siin tagurpidi :P
Aautolaenutuse abiline tuli juba mureliku näoga vaatama, et mis värk on, ma suutsin talle vist vaid midagi arusaamatut mõmiseda ... õnneks sai autole täiskindlustus võetud- ainuke asi, mida see ei kata on näiteks bensiini diisli asemel tankimine – pidavat liiga üllatavalt tihti juhtuma :D
Esimesed meetrid olid vääääga vaevalised, aju nagu keeldub asja tsekkimast ja põhimõtteliselt suutsin ma ära unustada, kummal pool ma tavaliselt sõidan – siinkohal hea juhis: juht on alati tee keskel, kusjuures see aitas rohkemgi kui silt „drive on the left side“, mis tekitas veel rohkem segadust.
Maru korralikud on kõik siin liikluses - kõik sõidavad 60-ga. Isegi kiirteel sõideti vaid 70-ga. Imelik oli see, et tunne oli nagu sõidaks sajaga või nii, mõtlesin juba, et tobe auto, petab jubedalt ... mingil hetkel aga jagasinn ära, et spidokas näitab ju Mph :D 70 m/h ongi umbes 110km/h.
Kiirteel ühtlaselt sõites harjus pikapeale. Lõppkokkuvõttes läks autosõit probleemideta - korra sõitsin ühesuunalist teed mööda vales suunas ja kahel korral põhjustasin avariiohtliku olukorra, kusjuures ühel korral hoidis avarii ära see, et targem andis järele - jah, arvasite õigesti, see targem ei olnud mitte Ida-Euroopa turist vaid ikka kohalik – siinkohal väike vihje: parempööret tehes tuleb otse sõitjale teed anda! :D
Viimased 15km mööda LochNessi serva oli päris kitsas ja käänuline mägitee. Suuremalt jaolt oli tee laius täpselt ühe auto jagu ja möödasõitmiseks olid jäetud möödasõidutaskud – nonii, kuidas siis siin meelde jätta kumbal pool teed sõita? Tee keskel ei saa ju enam. Aga midagi hullu ei juhtunud.
Hotell oli kena väike majake super vaatega järvele.
Paraku oli kell juba nii palju, et korralikust mägimatkast ei tulnud enam midagi välja. Lohutuseks sai tehtud paari tunnine jalutuskäik väikesel matkarajal. Alguses tundus, et kuulsat Nessi koletist ei olnud kodus, aga hiljem pilte üle vaadates – kas sa näed imet!!! (klikka pildil, et seda suuremalt näha!)
A mis sellest koletisest ikka, järv lõppeb või õigemini algab päris kõrge ja ägeda joaga. Kahjuks oli selleks ajaks juba üsna hämar.
Otsustasime, et proovime autorenti tagasi jõuda enne kella kahteist, et vaid ühe päeva eest tasuda. Selleks pidime juba seitsmest sõitma hakkama. Tõusva päikese valguses olid mäed ilusamadki kui õhtul. Täna oli sõit ladusam ja arvan, et niipidi liiklusega võib isegi harjuda.
Tagasitee oli kenas päikesepaistes ja väga ilus.
Nüüd kenasti lennujaamas ja erillisi seikluseid ei juhtunud. Sõidust väsinud ja tahaks juba koju.
Veidrused:
Ingladtel on ikka ülimeeletu vajadus teistest erineda ja seetõtto on nad oma ajude ragistamise tulemusena suutnud välja m6elda lugematus koguses totruseid. No k6ige silmapaistvam on loomulikult see, et autod sõidavad valel pool teed - kõik on peegelpildis, va auto käigud, need on nii nagu ikka ja see teeb asja veel segasemaks.
Kas teie teate, kui suur on kütusekulu 46mpg (miles per gallon). Okei, miilid teeme veel kuidagi km-ideks ja gallonid kuidagi liitriteks, aga ühik kilomeetrit liitri kohta on endiselt suht arusaamatu!?!
Pistikust tuleb neil normaalne 220V aga pesa ise on kolme jalaga, niet kui tahta mingit el seadet kasutada, siis peab selleks adapteri muretsema.
Mingil põhjusel ei armasta inglased kraanisegisteid. Väga palju on kahe kraaniga valamuid: külma- ja soojakraan. Niet kui tahad käsi pesta, siis pead valima kas teed seda tulikuuma või jääkülma veega. Kui tahad parajat vett, siis pead kuuma ja külma valamusse kokku laskma ja lobistad siis seal. Uuemates majades olid siiski ka segistid. Hotellis aga oli sellega näiteks päris üle võlli pandud - seal oli seinal elektrooniline terminal, kust siis nuppu keerates sai temperatuuri, tugevust ja sisse välja lülitada.
Free interneti all mõisteti tihti seda, et kuskil nurgas oli arvutikosu, mida sai kasutada, mitte wifi. Aga sda ei saa väga pahaks panna, see on paljudes riikides nii.
Jaa, väga kodune tunne, leidsin Wi-Fi Zone'i :D
Väga veider vaatepilt avanes reedel ühe "noorte klubi" eest. "Noored" või peaks ütlema lapsed, täpsemalt siis noored naislapsed olid seal sisse pääsemist oodates lihaletile end vaatamiseks asetanud sellisel viisil, mis teeks au igale punaste laternate tänavale! Ma ei tee nalja! Päriselt, see oli nii masendav, et ma ei suutnud seda tükk aega uskuda. Nurga taga nokitsesid mõned kutid telefoni kallal sellise näoga nagu nad ei üritaks just mingit lollust teha, noh aga need tüdrukud, kellel olid seelikute asemel vööd, need olid ikka ainult ühe asja peal väljas.
