Aeruta ja aeruta ja aeruta ... mööda Võhandu jõge ... 100km

Eelmise aasta kevadel tuli Urmo minu juurde jutuga, et ma selline peast põrunud vend ja ilmselt ainuke tema tuutavate seast, kes oleks nõus temaga läbi uhama Võhandu maratoni. Alguses jäi, et jaa, lahe mõte, aga kui siis aeg oli käes otsus teha kas jah või ei, siis oli miljon vabandust, miks seda ikka mitte teha :D

Sel aastal võtsime siis teema uuesti üles ja otsustasime ikka kindlapeale minna. Igaks juhuks maksime ka raha ära ja bronnisime süsta, et asi oleks ikka kindel.

Trenn.

Trenni eriti ei teinudki, mõned korrad sõudeergomeetrit ja siis leidsin, et TÜ spordihoones on ka aeruergomeeter, mida sain ka kahel korral proovida. Võin öelda, et aerutamine on ikka oluliselt raskem kui sõudmine.
Ah, et mis seal vahet on? Kuidas seda nüüd sõnadesse pannagi. sõudmisel tõmmatakse kahe käega korraga ja aerutamisel kord ühe ja siis teise käega ... või midagi taolist :D Sõudes liigud selg ja aerutades nägu ees.

Nohh, igatahes, number olemas, süst olemas. Ööbisime Võrus sõbranna juures ja hommikul kell 7 oli Tamula järve äärest start. Kuna järv oli alles jääs, siis tehti kogu teekond 5km lühemaks (muidu oleks pidanud ümber järve tiiru tegema) ja start anti Antsla silla juurest.

Me jäime muidugi järve äärde hiljaks ja kui starti jõudsime, siis ei olnud seal enam kedagi. Väidetavalt ei olnudki üldse ametlikku stardipauku vaid kes sillani jõudis, see hakkas kohe uhama :)

Meie eesmärk ei olnud mingit aega või värki teha vaid tee ika kenasti läbi sõita.

Ilm paistis väga ilus tulema ja mis oleks parem kui veeta üks laupäev süstas mööda jõge sõudes.

Meil urmoga on süstakogemused juba enamvähem sellest ajast kui mõlemad püksi tegime, sest aegade alguses korraldasid minu ja tema isa kogu meie peredele süstamatkasid erinevate Eesti jõgede peal. Võib vist öelda, et enamus sõidetavaid jõgesid on läbi sõidetud. Tol ajal ei olnud selline matkamine muidugi nii moes kui praegu knuutamine ja ega keegi neid jõgesid ei puhastanud. Seega oli risu palju ja kärestikud ohtlikud. Eks sai neid süstasid siis lapitud ja siin ja seal ikka ka vees käidud. Aga pean tunnistama, et ma pole kordagi elus ühegi sellise veesõiduriistaga ümber käinud ... ptüi ptüi ptüi.

Tagasi Võhandule. Ega midagi pikalt pudrutada olegi. Möödusime mitmest kummipaadist, milles ühes oli Ragnar (teate teda minu näiteks ka Erna matka blogist) ja teises oli Mari, Illimari õde, kelle juures me ka ööbisime.

Esimene kolmandik, esimene söögipunkt, käed siit-sealt viilis, aga mõningane eelnev treening ja rattakindad hoiavad ära hullema. Väsimus on, aga pole midagi hullu.

Teine kolmandik oli tunduvalt kiirema vooluga. Jõgi kitsas ja kärestikuline. Enne ühte silda kutsus Janek (tema oli meie ustav saateauto juht) meid enda juurde ja ütles, et siin kärestikus käivad paljud kummuli - vesi kannab süsta vasakusse serva, vastu bantooni ja süstajad kallutavad instinktiivselt seinast eemale, väike kõks ja ongi süst ümber. Ja justkui tema jutu kinnituseks läks üks ühene süst, tonksas korraks sinna vastu, tüüp oli natuke kaldu ja oligi järjekordne ohver seal vees.

Me teadsime ohtu karta ja saime kenasti läbi, vett küll viskas üle pea kokku, aga muidu oli okei.
Teise kolmandiku lõpp oli luhapealne, kus jõgi oli sinkavonka ja see lõputu kurvide võtmine päris frustreeriv. Ja aina hullemaks läks kuna lõppes paisjärvega, kus veevool ei viinud üldse edasi ja kilomeetrite kaupa mööda järve nühkida väga tüütu.
Aga jõudsime teise söögipunkti. Tunne oli nüüd juba selline, et siin võiks see asi lõppeda, ma oleks õnnelik. Süstast välja tulles tundsin imelikke külmavärinaid, aga mõtlesin, et need on lihtsalt väsimusest.
Jobutasime siin punktis ikka päris pikalt.

Järgmine osa oli jälle jõgi nagu jõgi ikka ja lõppes järjekordse paisjärvega. Tammi juures tõmbasime süsta veest ja nüüd ma juba värisesin üle kere väga tõsiselt. See ei olnud hea märk. Biitseps oli viimased 10km nii krampis, et iga tõmme tuli läbi nõelatorgete. Janek tegi mulle kõva kätemasaasi, mis mõjus imeliselt ja käed olid okei kuni lõpuni.
Käed tudisesid nii kõvasti, et kindaid oli väga raske kätte saada.

Jäänud on veel 9km.

Pean tunnistama, et viimased 9km oli minust Urmole üsna vähe abi. Puhkasin tihti ja ei jõudnud lõppu ära oodata. Viimaks hakkasid kaldal inimesed ergutama, et 2km veel ... 1km veel ja juba paistiski lõpusild.

Jeiiii :)

Oi kui õnnelik ma olin sealt süstast välja ronides. Aga kohe tulid ka külmavärinad ja nüüd juba hammaste plagina saatel. Mul olid mingid saunakupongid ja läksin sauna otsima. Korraldustelgist öeldi, et saun on kuskilt ei tea kus ja kiirabi, ega arsti neil seal ei ole, et milleks mul seda vaja. Ütlesin siis, et üleväsimus, alajahtumine, mis muud, kehitati vaid õlgu. Väga imelik korraldus minu arust.

Okei, kiiresti autosse, küte põhja, kuivad riided selga. Urmo ja Janek tõid suppi, medali ja diplomi. Ja nii oligi.

Meeskond: UstavReinart :)


Kodus kraadisin endal korraliku 38 palaviku :(



Kui lõpetasime, siis mõtlesin küll, et see on üks mu elu jubedamaid kogemusi ja ei julge küll edasi soovitada ... nüüd aga, paar nädalat hiljem :) Mine tea, äkki proovime järgmine aasta siiski uuesti :D

Rannahallis on tantsupidu

Tulime kokku ja tegime varbad liivaseks ... osa liiva läks kõrva :P

Köielaskumine

Kirjutan kui aega saan ;)

Hahaa, paistab, et olen väga bisi vend. Postituse tegin 16.08.2011 ja täna on 01.05.2012 ja pole siiani saanud aega köielaskumisest rääkida. Pean tunnistama, et mulle tehti ka juba vastavasisuline märkus, et miks sul seal postitus seal niimoodi poolik.


Noh, jah, ega ma detaile muidugi enam ei mäleta, aga elamus igati väärt elamist :) Mõnusa twisti lisas asjale ka see, et läksime sinna kohe järgmisel päeval pärast Erna matka - jalad villis ja haiged, big time :D

Kohaks oli siis Türisalu pank.


Rakmed, mis selga ajada olid suht sarnased langevarju rakmetega, ainult, et ilma varjuta. Ees oli karabin, millest pandi nöör läbi ja lisaks oli nöör julgestuse jaoks.

Siis astud panga servale, alla on päris paras maa langemist. Siis tuleb nööri tasapisi järgi andes end selg ees üle serva kukutada, kuni jääb enam vähem horisontaalsesse asendisse, selg maa ja kõht taeva poole. Ja siis idee järgi lükata ennast seinast eemale ja nööri järgi lastes alla libiseda. Surudes nööri tugevamalt pidurdab.

Suht lihtne. Esimene ring oli muidugi käpard, aga teise ja kolmanda ringiga tuli juba päris ladusalt.

Ütleks, et kõige raskem oli tagasi üles ronimine, eriti kui jalad eelmisest rännakust veel täitsa pussud ja villilised.

Mnjaah, imelik on seda nii tagantjärgi nüüd kirjutada, emotsioon on kuidagi kadunud. Pilt on silmeees, aga ... vot seda tunnet ei ole. Las tas siis olla.

Käpp küll tudises julmalt, aga tegin ka video sellest ;)

Erna matk vol 2

Sel aastal suutsime siis õigel ajal matkale registreeruda.

Ettevalmistus

Kuna eelmine Erna matk lõppes minu jaoks MEELETUTE kannavillidega ning möödunud aasta Kebnekaise matkal hakkasid põlved valu tegema, siis olin sel korral paremini valmistunud. Villide ennetamiseks panin jalga kaks paari sokke (puuvillane all - nahale pehme ja villane peal - polsterduseks) ja kleepisid juba tuttavad kohas plaastriga kinni. Saapa sisse alwaysi sidemed, et niiskust endasse koguda. Samuti olid kaasas vahetussokid - märjad sokid sai vahepeal koti peale kuivama riputatud.
Põlved tõmbasin kohe alguses elastikuga kinni.
Eelmisest korrst olin õppinud veel niipalju, et asju, mis kaasas tassida tõesti minimaalselt - seljas pikk rattakostüüm, kotis veel soe pesu, pusa ja kilekas. Söögiks kaasas šokolaadid ja batoonid ning jook, mis andis põhiraskuse kotile. Mul oli kaasas ka Lethermani universaaltööriist ülesannete lahendamiseks, mis läks ka mitmes kohas edukalt käiku.
Ise jäin varustuse lõpptulemusega üsna rahule.

Start


Vasakult: Kristo, Mina, Andrei, Ragnar.

Start oli reede hommikul kell 7:30. Kaart käes, gps jälgimisseade kotis asusime punkte taga ajama. Kena päikesepaisteline hommik, maa kastemärg - läbi märja heina minnes avastasin peagi, et minu veekindlad saapad ei ole üldse veekindlad, oli unustanud need water-stopiga töödelda pärast möödunud nädala X-Dreami, kus ma ju jalgupidi läbi vee käisin punkte võtmas, no tore, esimese tunni jooksul olid mul jalad lirtsumiseni märjad :D

Esimene punkt lõhnade ära arvamine - anti nina essentsi nuusutada ja pidi lõhna ütlema. Arvasin ära kaneeli ja lavendli. Meeskonna peale arvasime ära 6 lõhna. Kusjuures me ei arvanud ära apelsini lõhna, see oli kl imelik.

Vastutegevus

Peale teist punkti kuni kolmanda punktini oli vastutegevuse piirkond. Juhendis oli, et vastutegevus jälgib teid, lagendikke ja vähesel määral sihte. Vastutegevusega puutusime ka päris isiklikult kokku, aga põhimõtteliselt võtavad nad vahele jäämise korral ära nö elud, mis hiljem arvutatakse ümber karistuspunktideks.


Tasakaaluharjutused.



Põhimõtteliselt ei olnud teise punkti võimalik nii jõuda, et ei oleks suuremaid teid või lagendikke ületanud, seega liikusime pikemate vahedega, et kui vastutegevust kohtame, siis ei kaota kõik liikmed elu.


Viljaringid.

Teise punkti ülesanne: anti õhuke kilekott veega ja oli lõke, tuli vesi keema ajada. Arutasime kahte variant 1) lihtsalt lõkke kohal soojendada - idee on selles, et vesi jahutab samal ajal kile maha ja see ei sula ära (olen näiteks plastik pudelis vett keetnud, pannes see vett täis ja lõkkesse, täiesti toimiv variant) 2) võtame lõkkest kuumad kivid ja paneme vette.
Valisime teise variandi, Lethermani tangidega võtsin lõkkest kivi ja panime vette - vesi läks küll mustaks, aga hakkas peagi mullitama ja sellest piisas, aega läks umbes 7 min.

FakkFakkFakk

Lahkusime teisest punktist üsna täpselt kell üks. Matka juhendis oli kirjas, et kolmas punkt suletakse kell kolm ja, et kui võistkond näeb, et õigeks ajaks ei ole võimalik punkti jõuda, siis võib kohe järgmise juurde pöörduda.. Mõõtsime vahemaad ja leidsime, et ainuke võimalus kell kolm kolmandasse punkti jõuda on annda ilget tuld ja seda mööda teed, kus on risk vastutegevusele vahele jääda. Otsustasime riskida ja kiirustada.
Jäänud oli veel paar kilti, kõndisime mööda kruusateed kui Raki hüüdis, et auto tuleb - kõmm põõsasse pikali, oligi vastutegevuse märgistatud auto, whee, see läks napilt. Auto peatus eemal natukeseks ja sõitis siis edasi. Kiire pilk kaardile ja kellale, kurat kui nüüd metsa minna, siis jääme raudselt hiljaks ja kiirustamine, mis oli ilmselgelt jalgadele haiget teinud oli olnd ilma asjata. Kaardil on näha tee - ring ja eeldame, et vastutegevus patrullib seda ringiratast, eeldatavasti tuleb varsti järgmise ringiga jälle tagant. Otsustame teed mööda edasi minna. Kõnnin kõige ees, kui järgmise käänaku taga näen seisva auto nina, hüppan kohe põõsasse, teised hüpavad järgi. Liigume sügavamle metsa ja loodame ringiga mööda pääseda, aga tüübid on meid märganud ja hakkavad taga ajama ja tulistama ... raisk, saime surma :P
Korjatakse elud ära. Meil on 5 minutit immuunsust ja kasutame seda jalga laskmiseks, aga kell on juba kolm ja järgmise punktini on kilomeetrike, läheme ikka kohale, et äkki antakse siiski väike hilinemine andeks. Jääme 10 min umbes hiljaks ja meie suureks üllatuseks punkt täiesti lahti ja pole seda nägugi, et sulgema hakatakse. WTF? küsin siis tüüpide käest ja nad ütlevad üllatunult, et punkt on kella neljani lahti. Teen seal väga pahast häält ja seletan, et sisuliselt jäime me selle pärast vastutegevusele vahele, et riskisime iga hinna eest. Ja siis umbes kell 15.20 helistatakse staabist ja öeldakse, et kolmas punkt on neljani lahti, no aitähh, see info jõudis meieni LIIGA hilja. See ajas ikka väga marru.
Kaotsime vahele jäämise tõttu 20 punkti ja hiljem selgus, et sellega koos ka kolmanda koha kogu võistlusel. Kusjuures, ma esitasin pärast ka kaebuse, et meie punktid taastataks, kuna see oli ilmselge korraldajate bläkk, aga nohh, seda muidugi ei tehtud. Phhhhh.

Okei, aitab vingumisest :)

Kolmas punkt oli puude tundmine - laual oli 6 puuketast - ette loeti 10 puuliiku ja pidime ära arvama, millised kettad on mis puidust - ajasime segi Saare ja Tamme. Lisapunkte sai kui tegime saelehest sae ja saagisime minuti jooksul ühe puunoti läbi, millega saime kenasti hakkama.

Jalad pehmed

Meie kiirustamine kolmandasse punkti oli jalgadele ilmselgelt liiga teinud ja vanad tuttavad kohad - päka alused ja kannad hakkasid tasapisi tunda andma. Vahetaisn jälle sokke ja õmblesin esimesed niidid villidesse, et vett välj alasta - plaastrid olid muidugi juba ammu oma kohalt lahkunud.

Kuna vastutegevust enam ei olnud, siis võis nüüd rahulikult mööda teed kõndida.


Töökõned.

Neljas punkt: ammu laskmine - punkti sai vaid siis kui tabas otse keskmesse või siis riivas seda. Saime viis punkti, mis oli kokkuvõttes väga hea tulemus, parimad said sealt kuus punkti.

Viies punkt oli kivide kaalu hindamine. Iga meeskonna liige sai ühe kivi, rääkida ei tohtinud ja meeskonna juht pidi lõpuks ütlema kõikide kivide kogukaalu. Valasin ühe 1,5l pudeli vett täis, mis oli võrdluseks. Põhimõtteliselt hindasime täpselt, aga kommunikatsiooni vea tõttu saime üksteisest valesti aru ja kaotasime siin tublisti punkte.

Ai ai ai

Jalad tegid juba põrguvalu. Pakkisin lahti ja viimase punktivahega olid vanad head dopeltkannad tekkinud - kannavillid olid üle terve kanna, hakates ühelt küljelt pihta ja lõppedes teisel küljel. Proovisin teha operatsiooni "free villi" ja ville tühjaks lasta, aga see ei õnnestunud eriti. Õmblesin villidest jälle niidid läbi - jalad hakkavad juba suht lapiteki mõõtu võtma. Pakin uuesti sisse ja proovin liikuda, kuid iga sammuga on üha hullem.

Viimane

Tee järgmisesse punkti läheb juba täielikult ristis hammastega ja igal sammul valugrimassiga. Näib, et minu matk lõppeb jälle siin :(

Kuuenda punkti ülesanne on takistusrada üle jõe - igast rippuvad redelid ja nöörid ja värgid, ilma julgestuseta, kui kukud, siis jõkke. Tagasi peab tulema ujudes, seega käib ukerdamine trussikute väel. Osad panevad tagasi ujudes püksid suhu või pähe - parem natuke rõve kui pärast märgade ja hõõruvate trussaritega 40km kõndida right? :) Right!

Kuna mu kannavillid köite peal turnimist ei sega, siis teen siin punktis veel kaasa ja teenin meeskonnale punkte.

Siis teatan, staapi, et loobun kapteni kohast, mille võtab üle Raki. Jagan oma moona laiali, saadan kamraadid teele ja jään äravedu ootama.

Kokku käisin umbes 42km. Lõpuni jäi veel umbes 30km.

Lõppsõna

No ma ei tea, ilmselt pean uued saapad muretsema? Leidsin, et on olemas ka spets villiplaastrid, mis peaks mingi kaitsva geeli sinna tekitama jms. Eks ma siis proovin kunagi.
Äravedu oodates räägin ühe tüübiga, kes ütles, et raja velsker lasi tal villid tühjaks ja sidus jalad kenasti ära ja ta saab nüüd kenasti käia ... jahh, miks ma selle peale ei tulnud? Järgmine kord jälle targem.

Meeskond jäi lõpuks viiendaks (kokku oli 13 või 14 võistkonda) ja oleks tulnud kolmandaks kui ei oleks olnud seda tobedat vastutegevusele vahele jäämist.

Meie gps trackeri rada on nähtav SIIT (start siis, nagu öeldud, umbes 7:30 ja meeskonna nimi Eastside).

Ilmselt proovime järgmine aasta jälle. :) Saan üks kord lõpetatud või mitte :P

Kurg pääses, aga kitse sain kätte.

Pärast Raplast langevarjumiselt sõitsime Marekiga Tartusse.
Kell oli kaksteist läbi ja seline hämar kui järsku seisis keset teed kurg - pidur ja kiire manööver, huuuuh, see läks nüüd kl napilt.

Jõudsin Tallinn-Tartu maantee peale ja kõmm järsku hüppas paremalt teele kits - pidur, rool paremale, kits mõtles ümber ja keeras tuldud teed tagasi, rool järsult vaskule, aga natuke jäi puudu :(

Kõmpisin oma sada meetrit tagasi ja viskasin Bambi korjuse kraavi.
Autol põll katki, udutuli katki, oijahh. Mu armas autokene on sõprade poolt juba ammu sitamagnetiks tembeldatud, sest pidevalt juhtub midagi. Olen põikpäine seda tunnistama, aga paistab, et just nii see ongi.

Mõned nädalad tagasi hüppas mulle üks kass rattasse.

Ma ei ole kunagi varem ühtegi looma alla ajanud, kui jätta kõrvale ehk konnad ja putukad ja nüüd järsku selline loomaaed ... keegi üritab mulle ilmselt midagi öelda.

karmaaugud?!

PS! Nüüd, tagantjärgi sain teada, et oleks pidanud politseisse teatama ja vabatahtlikult 100€ trahvi kasseerima.

Vaata, haara, vaata, tõmba, haara, tõmba!

Kes sai pealkirjast aru, sel on ilmselt läbitud langevarjuri algkoolitus. Kes ei saanud sellele siis seletuseks, et tegemist on põhivarjust vabanemise ja varuvarju avamise protseduuriga:
Vaatad, kus on põhivarju eemaldamise padi.
Haarad padjast.
Vaatad, kus on varuvarju avamise konks.
Tõmbad padjast ja lased sellega põhivarju enda küljest minema - satud vabalangemisse.
Haarad varuvarju avamise konksust.
Tõmbad konksust ja avaneb varuvari.

Aga nüüd kõigest järgepidi.
Ei saa öelda, et oleksin elua aeg unistanud langevarjumisest, aga see on tundunud asjana, mida peab kindlasti proovima. Nii haarasingi võimalusest kui Cherry kampaanias pakuti algkoolitust koos esimese hüppega, hinnaks 99€, mis on suht mõistlik. Julgustuseks määrisin Marekile ka selle pähe.



Koolitus toimus Tallinnas Skydive langevarju klubis. Oline eelnevalt läb lugenud Langevarjuri aabitsa ja see esmane koolitus sisuliselt kordas aabitsa tarkuse üle. 4 tundi koolitus, jutt, videod, Rapla lennuvälja, kus hüpped toimuvad tutvustus ja järgmisel hommikul tagasi, et teha eksam ja läbida praktilised harjutused.
Praktilised harjutused nägid siis välja nii, et ripud rakmete küljes, instruktor näitast kust poolt puhub tuul ja ütles kõrguse ning näitas lennuvälja kaardil, kus sa prasjagu asud ning õpilane pidi siis juhtnööridest sikutades suutma maanduda nii, et ei satuks keelualasse, ega kuhugi võpsikusse. Teiseks mõtles juhendaja välja mingi stsenaariumi, mida ei ole võimalik, muud moodi lahendada kui kasutades varuvarju ja siis pidi läbi tegema selle vaata, haara, vaata jne järjekorra.

Ja siis Rapla lennuväljale.

Lennuväljal oli parasjagu lennunduse päev ja sigimist ja sagimist ja lennukeid ja helikoptereid ja langevarjureid maa ja ilm täis. Panime end järjekorda, aga öeldi kohe ära, et hüppama ei saa enne õhtut, tahtjaid on nii palju.

Mis seal siis ikka. Tartusse sõitma ei hakka, et järgmisel päeval tagasi tulla ja ootamegi terve päeva seal. Ilm on ilus, päike paistab, natuke tuuline, aga ei midagi hullu. Põikest sai kõvasti.

Vaatasime ja naersime seal teisi esmahüppajaid, et on ikka lollid, maanduvad põõsasse ja lennuraja peale ja igale poole mujale, kuhu ei tohiks. Meie küll nii ei teeks :D

Päev veeres õhtusse.



Marek sai üheksanda tõusu peale, mis läks umbes kell kaheksa. Liugles, mis ta liugles, aga maandus ta igatahes kuhugi maailma otsa nii, et talle pidi autoga järgi minema.



Mina läksin kümnenda tõusuga, umbes kell üheksa. Päike oli juba madalal. Instruktori viimased väljahüppejuhised maapeal. Väljahüppejärjekord: turskemad junnid eespool, seega mina esimesena - istun kohe ukse kõrval.

Lennuk tõuseb õhku, käe peal asuv kõrgusemõõtja hakkab näitama: 200m, 500m, 1000m, 1500m - instruktor ütleb, valmistuge hüppama ja tõmbab otse minu kõrval lennuki ukse pärani lahti. Vaatan välja ja ilmselt lõdvestan suures hirmust oma sulgurlihased. Nohh, tegelt nii hull ei ole, teed, põllud, majad on eristatavad. Vaimselt olen juba tükk aega valmis olnud. Võtan väljahüppe asendi, vaatan instruktorit, küsib "Valmis?" - "Valmis" - "Mine!" ... ja läksingi ...

See koht on mul nüüd suts udune. Nägin lennukit, mis eemaldus ikka väga kiiresti, ilmselt üritaisn hoida sendit, mida pidin hoidma ja vist isegi lugesin mingeid sekundeid. Siis lataki kadus kõik silmist ja järgmisel hetkel rippusin juba rakmetes.
Nii - varju kontroll - vari avanenult peakohal - check.
Juhttropid kätte ja proovin, kas vari on juhitav/pidurdatav - check.
Kõrguse kontrool - üle kilomeetri - check.
Asukoha kontroll - lennuväli paistab - check.
Ümbruse kontroll - näen eemalduvat lennukit, millest hüppab välja järgmine loll - check.

Võtan suuna sinna poole, kus peaksin eeldatavasti oma lauglemise aja veetma.
Kõrgus 1000m, asun täpselt lennuki maandumisraja kohal - pole hullu, siin võin olla kuni kõrguseni alla 300m.
700m, olen ikka sama koha peal, horiosntaalses suunas ei toimu mingit liikumist - järeldan, et vastutuul on nii kõva, et ma lihtsalt ei liigu edasi. Nii jätkates ei jõua ma kuidagi planeeritud maandumiskohta.
500m, ma olen ikka sama koha peal, nüüd hakkan juba alternatiivset maandumiskohta otsima, sest olen ikka lennuraja kohal ja varsti võib lennuk maanduma tulla ja ma võin talle ette jääda ja olen nüüd juba kindel, et oma esialgsele maandumiskohale ma pihta ei saa.
400m keeran ennast alla tuult, liigun maandumisraja kõrvale ja võtan suuna piki raandumisrada.
300m, 200m, 100m, keeran uuest vastu tuult, valmistun maandumiseks - oioi heinapallid, korrigeerin suunda.
Viimased meetrid maani - pidurid põhja, jalad kokku ja kergelt kõverdatud - maandun natuke kõvasti, st. pidurdamine jäi hiljaks, aga tegelikult kõik hästi! Jeeeeeee, I'm alive!



Mõnisada meetrit eemal maandub teine varjur, kes pidurdab liiga liiga kõrgel ja tuleb seetõttu kõva matakaga vastu maad ja teeb kukkumise mille nimi on PRMKKK (Parem Riided Mustad Kui Kondid Katki) - korraliku kukkerpalliga. Teisi varjureid ei ole näha. - hiljem selgus, et üleval olid tuule olud järsult muutunud ja meid visati välja vales kohas, mille tulemusena meil ei olnudki võimlaik ette nähtud kohas maanduda. Mina sain isegi hästi lennuväljale pihta - paar langevarjurit läksid vaatama, mis metsa taga tehakse. Aga kõik on terved.

Kiirustades tehakse veel üks tõus, aga päike hakkab juba loojuma. Ilmselt kiirustas ka üks pakkija, sest näeme ära ka varunarju kasutamise: Järgmise tõusu esimese hüppaja varjul on tropp üle varju ja ta satub pöörlemisse kohe pärast varju avanemist - seda ei saa kuidagi õhus lahendada. Vaata, Haara, Vaata, Tõmba, Haara, Tõmba ja maandus kenasti varuvarjuga. Kuti jaoks oli see hüpe nr 11. Veikol, kes meid koolitas sai täis 700 hüpet ja ta ütles, et tal pole kunagi varuvarju vaja olnud. Shit hapens.

Nii on üsna meeleolukas päev õhtusse veerenud ja jätame rahvaga hüvasti ja hakkame tartu poole liikuma, kell hakkab 12 saama.

Aga sellega meie seiklused veel ei lõppenud. vt. lisaks blogi järgmist postitust.

Kardil kummid vilisevad, karti - karti

Ints korraldas Põltsus kartide võidusõidu.

Minu kardisõidu oskused ei ole vahepeal eriti paranenud, kündsin maad ja põldu ning vaatasin, kuhu redised ja kartulid maha panna - vaod olid muljetavaldavad igatahes :)