Lumelauareis St. Antonisse

Suusa ptüi lumelauareis ST. Antonisse, Alpid.

Niisiis. On taas aeg võtta jalge alla traditsiooniline, talvine lumelaua reis.
Kuna sel aastal reisin teise seltskonnaga kui tavaliselt, siis on väljasõit sel korral Tallinnast.

Eile (neljap 25.02.2010) sõitsin Märdiga Tallinna, pakkisime suurema kraami bussi ja veetsin öö Ardoga napsitades. Telekast tuli selline elujobu saade nagu TeleJazz või mis iganes selle nimi on. Sinna tuli selline teade, et noormees 24/180/72/17 otsib tütarlapsi ... Noh loomulikult tekkis kohe arutelu, et mida see 17 seal võiks tähendada. Ma saatsin oma arvamuse, et juu see tüübi IQ on, mille peale pidid tibid naerust tooli pealt kukkuma ja pakkusid mulle auhinda :)

Kell seitse viis Ardo mind bussi juurde. Tom ja Märt tegid garaaši ukse ees pläru. Märt nägi oma kiilaks aetud pea ja hiljutises avariis saadud pika peahaavaga välja nagu värskelt küpsetatud rets, ausalt. Ardo vaatas mulle otsa ja küsis, et kas sa oled ikka kindel, et need on õiged tüübid.


Märt - vot sellised sõbrad siis :P


Tagant vasakult: Janek, Märt, Janne;
eest vasakult Mari, Maret ja vist paistab ka Tomi põlv;
laua peal kütus.

Kell pool kaheksa täna homhikul hakkasime liikuma.

Umbes kell viis teatas härra bussijuht, et üks tagumine rehv on tühi. Olime selleks ajaks Kaunase külje alla jõudnud. Imelik, tavaliselt hakkavad probleemid alles Poolas, aga mis seal ikka, let the adventure begin this time in Lithuania!


Suss-suss-suss, mehed, asi susiseb!

Noh, mis seal ikka õppind mehed, Läti ptüi Leedu riistad, vahetame ära! Mõeldud mõeldud! Varu ratas valja, tööriistad välja ja ... ... ot, kuidas see poltide lahti keeramine käiski?! No ei tule lahti. Ükshaaval rakendavad rammumehed oma maadlusvõtteid mutrivotme peal, aga poldid ei tee seda nägugi.



Jõu- ja ilunumbrid.

Uus plaan, uus plaan! Kuna meil on kasutada raadiojaam, siis proovime eestlastest rekkameestelt abi saada. Üks jääbki. Seisma ja ulatab korraliku pika toru velje votme pikenduseks. Võti poldile, pikendus votmele ja koige kymne jalaga kangi otsa ... võti murdus sellise vägistamise peale muidugi pooleks, aga polt ei teinud ikka seda nägugi.
Ok, saame rekkamehelt vähemalt suruõhku, et rehv täis pumbata ja siis kiirelt lähimasse tanklasse abi otsima



Abivalmis rekkamees.



Abi otsimine polegi nii lihtne, sest isegi noored tankla teenindajad ei mõista siin maal ju inimeste keelt. Jutut peale, et rehv puruks ja teenindust vaja ulatab tüüp õnneliku näoga üle leti tee maksu vinjeti. No pika piinamise peale avaldab tyyp siiski, et paari km pärast on teenindus ja siirdumegi sinna poole. Ohoo, lausa mersu teenindus isiklikult, kuivõrd meil ju mersu buss. Teeme siis meistrile käte, jalgade ja neljas keeles selgeks, milles kühvel.
Sepp madistas ratta kallal oma korralikud kümme min. nii, et roosa manna oli kõrvadest väljas, tuues sealjuures lagedale yha vägevamaid relvi. Üks kuvalda lendas lausa pilbasteks suure andmise peale. No madistas mis ta madistas, aga lahti ta lopuks selle porno sai. No way et me oleks ise sellega seal tee ääres hakkama saanud. Siinkohal tervitused ahvidele, kes need poldid elu eest kinni keevitasid.


Mersu esinduses.

Remondi tulemus, et velg keevitusest katki ja lekkis täiega. Varu ratta velg läks loosi ja Poola poole ajama. Kaotasime oma 2,5h selle jeblaga.

L. 6:15
Poola möödus sündmustevaeselt.
Buss on meil suur, üheksa kohaline ja lisaks on taga lavats, kus saab kolm in. suht normaalselt pikutada. Nii ongi vahetustega rahvas seal magamas käinud. Soitsime just Berliinist mööda, pean varsti rooli kobima.


Märt oma põhiasendis.


Nii nunnu.

9 paiku teeme mingis söögikohas hommikusöögi. Näeme yle pika aja jälle taldrikuid, ausalt.
Jätsain oma fotoka ja jogurti laua peale, mille taga istusime. Ütlesin veel Märdile, et vaata mu jogurtit, kuni ma pelzas käin.
Peltz oli täiega high tech. Kõlas linnu laul ja aeg ajalt rääkis meelas naishääl, et nel on ikka väga hea meel, et ma nende potil istun. Väga tore! Pärast pyhkis el. bürste määrdunud kohad ära ja korras.
Rahvas oli lauast kadunud ja minu jogurt ka ... no fotokas ka jah. Juu siis Märt võttis kaasa bussi. Enne ärasoitu küsin igaks juhuks üle, et kuhu ta fotoka pani. Märt tegi suured silmad ja vahtis mind nagu jobu, tema ei teadvat fotokast midagi ja ei ta ei tee nalja. Jooksin siis kohvekusse tagasi ja õnneks oli usin teenindaja asjad juba leti alla peitnud mõttega, et kes see optimist nii oma asjad vedelema jätab. Vot nii läks, sain oma jogurti ikka õnneks tagasi ... No fotoka muidugi ka.

Ilm on väga ilus, päike paistab soojalt ja see teeb päras väga pikka, külma ja lume rohket talve meele rõõmsaks.

14:30 Ma juba motlesin, et polegi yhtegi ummiku ... I was wrong. Istume Austria piiri lähedal juba tunnike kinni, juhuu.




Sõidu ajal kaartide mängimine, väga värskendav.

Õhtuks jõuame oma hotelli. Kui jätta arvestamata sõitu mööda kitsast, jube libedat, ühe suunalist tänavat mäest üles vastassuunas, siis jõudsime kohale ilusti.
Hotell on igati viisakas, keskusele lähedal ja muidu ka OK. Või siis äkki ikka mitte igati OK? Esimesel õhtul käib omanik meile kaks korda ütlemas, et neil öörahu alates kl 10.00 ja seinad on papist :s Kusjuures me olime ühes ruumis ja lihtsalt rääkisime, polnud mingit läbu või midagi. No me siis sosistasime kuni jäime purju ja siis läksid kõvemad vennad klubisse.
Klubi oli paras dump: suitsu lebra ja pilgeni täis. Jalga sobisid vaid tank-saapad klaasikildudest ujuval põrandalal astumiseks – klirrklirrklirr. Kurat, ma olen liiga kaine selle klubi jaoks ... see viga sai kiirelt parandatud ja varsti oli päris OK juba :P
Igatahes istusime ja jurisesime Tomiga kuni meid välja visati. Õues kohtusime lõbusa inglaste pundiga ... sain uue hüüdnime: Mike Lowrey, kuna nimi Lauri kõlab inglise keeles hääldatuna üsna sarnaselt Loweryega.

---------------------
rohkem pilte @ http://picasaweb.google.com/lreinart/StAnton022010#

P. 21:00. Pean siinkohal käesoleva blogi lõpetama kuna sain just teada, et minu ema on surnud. Organiseerin võimlaikult kiire Eestisse tagasilennu.