Köielaskumine

Kirjutan kui aega saan ;)

Hahaa, paistab, et olen väga bisi vend. Postituse tegin 16.08.2011 ja täna on 01.05.2012 ja pole siiani saanud aega köielaskumisest rääkida. Pean tunnistama, et mulle tehti ka juba vastavasisuline märkus, et miks sul seal postitus seal niimoodi poolik.


Noh, jah, ega ma detaile muidugi enam ei mäleta, aga elamus igati väärt elamist :) Mõnusa twisti lisas asjale ka see, et läksime sinna kohe järgmisel päeval pärast Erna matka - jalad villis ja haiged, big time :D

Kohaks oli siis Türisalu pank.


Rakmed, mis selga ajada olid suht sarnased langevarju rakmetega, ainult, et ilma varjuta. Ees oli karabin, millest pandi nöör läbi ja lisaks oli nöör julgestuse jaoks.

Siis astud panga servale, alla on päris paras maa langemist. Siis tuleb nööri tasapisi järgi andes end selg ees üle serva kukutada, kuni jääb enam vähem horisontaalsesse asendisse, selg maa ja kõht taeva poole. Ja siis idee järgi lükata ennast seinast eemale ja nööri järgi lastes alla libiseda. Surudes nööri tugevamalt pidurdab.

Suht lihtne. Esimene ring oli muidugi käpard, aga teise ja kolmanda ringiga tuli juba päris ladusalt.

Ütleks, et kõige raskem oli tagasi üles ronimine, eriti kui jalad eelmisest rännakust veel täitsa pussud ja villilised.

Mnjaah, imelik on seda nii tagantjärgi nüüd kirjutada, emotsioon on kuidagi kadunud. Pilt on silmeees, aga ... vot seda tunnet ei ole. Las tas siis olla.

Käpp küll tudises julmalt, aga tegin ka video sellest ;)

Erna matk vol 2

Sel aastal suutsime siis õigel ajal matkale registreeruda.

Ettevalmistus

Kuna eelmine Erna matk lõppes minu jaoks MEELETUTE kannavillidega ning möödunud aasta Kebnekaise matkal hakkasid põlved valu tegema, siis olin sel korral paremini valmistunud. Villide ennetamiseks panin jalga kaks paari sokke (puuvillane all - nahale pehme ja villane peal - polsterduseks) ja kleepisid juba tuttavad kohas plaastriga kinni. Saapa sisse alwaysi sidemed, et niiskust endasse koguda. Samuti olid kaasas vahetussokid - märjad sokid sai vahepeal koti peale kuivama riputatud.
Põlved tõmbasin kohe alguses elastikuga kinni.
Eelmisest korrst olin õppinud veel niipalju, et asju, mis kaasas tassida tõesti minimaalselt - seljas pikk rattakostüüm, kotis veel soe pesu, pusa ja kilekas. Söögiks kaasas šokolaadid ja batoonid ning jook, mis andis põhiraskuse kotile. Mul oli kaasas ka Lethermani universaaltööriist ülesannete lahendamiseks, mis läks ka mitmes kohas edukalt käiku.
Ise jäin varustuse lõpptulemusega üsna rahule.

Start


Vasakult: Kristo, Mina, Andrei, Ragnar.

Start oli reede hommikul kell 7:30. Kaart käes, gps jälgimisseade kotis asusime punkte taga ajama. Kena päikesepaisteline hommik, maa kastemärg - läbi märja heina minnes avastasin peagi, et minu veekindlad saapad ei ole üldse veekindlad, oli unustanud need water-stopiga töödelda pärast möödunud nädala X-Dreami, kus ma ju jalgupidi läbi vee käisin punkte võtmas, no tore, esimese tunni jooksul olid mul jalad lirtsumiseni märjad :D

Esimene punkt lõhnade ära arvamine - anti nina essentsi nuusutada ja pidi lõhna ütlema. Arvasin ära kaneeli ja lavendli. Meeskonna peale arvasime ära 6 lõhna. Kusjuures me ei arvanud ära apelsini lõhna, see oli kl imelik.

Vastutegevus

Peale teist punkti kuni kolmanda punktini oli vastutegevuse piirkond. Juhendis oli, et vastutegevus jälgib teid, lagendikke ja vähesel määral sihte. Vastutegevusega puutusime ka päris isiklikult kokku, aga põhimõtteliselt võtavad nad vahele jäämise korral ära nö elud, mis hiljem arvutatakse ümber karistuspunktideks.


Tasakaaluharjutused.



Põhimõtteliselt ei olnud teise punkti võimalik nii jõuda, et ei oleks suuremaid teid või lagendikke ületanud, seega liikusime pikemate vahedega, et kui vastutegevust kohtame, siis ei kaota kõik liikmed elu.


Viljaringid.

Teise punkti ülesanne: anti õhuke kilekott veega ja oli lõke, tuli vesi keema ajada. Arutasime kahte variant 1) lihtsalt lõkke kohal soojendada - idee on selles, et vesi jahutab samal ajal kile maha ja see ei sula ära (olen näiteks plastik pudelis vett keetnud, pannes see vett täis ja lõkkesse, täiesti toimiv variant) 2) võtame lõkkest kuumad kivid ja paneme vette.
Valisime teise variandi, Lethermani tangidega võtsin lõkkest kivi ja panime vette - vesi läks küll mustaks, aga hakkas peagi mullitama ja sellest piisas, aega läks umbes 7 min.

FakkFakkFakk

Lahkusime teisest punktist üsna täpselt kell üks. Matka juhendis oli kirjas, et kolmas punkt suletakse kell kolm ja, et kui võistkond näeb, et õigeks ajaks ei ole võimalik punkti jõuda, siis võib kohe järgmise juurde pöörduda.. Mõõtsime vahemaad ja leidsime, et ainuke võimalus kell kolm kolmandasse punkti jõuda on annda ilget tuld ja seda mööda teed, kus on risk vastutegevusele vahele jääda. Otsustasime riskida ja kiirustada.
Jäänud oli veel paar kilti, kõndisime mööda kruusateed kui Raki hüüdis, et auto tuleb - kõmm põõsasse pikali, oligi vastutegevuse märgistatud auto, whee, see läks napilt. Auto peatus eemal natukeseks ja sõitis siis edasi. Kiire pilk kaardile ja kellale, kurat kui nüüd metsa minna, siis jääme raudselt hiljaks ja kiirustamine, mis oli ilmselgelt jalgadele haiget teinud oli olnd ilma asjata. Kaardil on näha tee - ring ja eeldame, et vastutegevus patrullib seda ringiratast, eeldatavasti tuleb varsti järgmise ringiga jälle tagant. Otsustame teed mööda edasi minna. Kõnnin kõige ees, kui järgmise käänaku taga näen seisva auto nina, hüppan kohe põõsasse, teised hüpavad järgi. Liigume sügavamle metsa ja loodame ringiga mööda pääseda, aga tüübid on meid märganud ja hakkavad taga ajama ja tulistama ... raisk, saime surma :P
Korjatakse elud ära. Meil on 5 minutit immuunsust ja kasutame seda jalga laskmiseks, aga kell on juba kolm ja järgmise punktini on kilomeetrike, läheme ikka kohale, et äkki antakse siiski väike hilinemine andeks. Jääme 10 min umbes hiljaks ja meie suureks üllatuseks punkt täiesti lahti ja pole seda nägugi, et sulgema hakatakse. WTF? küsin siis tüüpide käest ja nad ütlevad üllatunult, et punkt on kella neljani lahti. Teen seal väga pahast häält ja seletan, et sisuliselt jäime me selle pärast vastutegevusele vahele, et riskisime iga hinna eest. Ja siis umbes kell 15.20 helistatakse staabist ja öeldakse, et kolmas punkt on neljani lahti, no aitähh, see info jõudis meieni LIIGA hilja. See ajas ikka väga marru.
Kaotsime vahele jäämise tõttu 20 punkti ja hiljem selgus, et sellega koos ka kolmanda koha kogu võistlusel. Kusjuures, ma esitasin pärast ka kaebuse, et meie punktid taastataks, kuna see oli ilmselge korraldajate bläkk, aga nohh, seda muidugi ei tehtud. Phhhhh.

Okei, aitab vingumisest :)

Kolmas punkt oli puude tundmine - laual oli 6 puuketast - ette loeti 10 puuliiku ja pidime ära arvama, millised kettad on mis puidust - ajasime segi Saare ja Tamme. Lisapunkte sai kui tegime saelehest sae ja saagisime minuti jooksul ühe puunoti läbi, millega saime kenasti hakkama.

Jalad pehmed

Meie kiirustamine kolmandasse punkti oli jalgadele ilmselgelt liiga teinud ja vanad tuttavad kohad - päka alused ja kannad hakkasid tasapisi tunda andma. Vahetaisn jälle sokke ja õmblesin esimesed niidid villidesse, et vett välj alasta - plaastrid olid muidugi juba ammu oma kohalt lahkunud.

Kuna vastutegevust enam ei olnud, siis võis nüüd rahulikult mööda teed kõndida.


Töökõned.

Neljas punkt: ammu laskmine - punkti sai vaid siis kui tabas otse keskmesse või siis riivas seda. Saime viis punkti, mis oli kokkuvõttes väga hea tulemus, parimad said sealt kuus punkti.

Viies punkt oli kivide kaalu hindamine. Iga meeskonna liige sai ühe kivi, rääkida ei tohtinud ja meeskonna juht pidi lõpuks ütlema kõikide kivide kogukaalu. Valasin ühe 1,5l pudeli vett täis, mis oli võrdluseks. Põhimõtteliselt hindasime täpselt, aga kommunikatsiooni vea tõttu saime üksteisest valesti aru ja kaotasime siin tublisti punkte.

Ai ai ai

Jalad tegid juba põrguvalu. Pakkisin lahti ja viimase punktivahega olid vanad head dopeltkannad tekkinud - kannavillid olid üle terve kanna, hakates ühelt küljelt pihta ja lõppedes teisel küljel. Proovisin teha operatsiooni "free villi" ja ville tühjaks lasta, aga see ei õnnestunud eriti. Õmblesin villidest jälle niidid läbi - jalad hakkavad juba suht lapiteki mõõtu võtma. Pakin uuesti sisse ja proovin liikuda, kuid iga sammuga on üha hullem.

Viimane

Tee järgmisesse punkti läheb juba täielikult ristis hammastega ja igal sammul valugrimassiga. Näib, et minu matk lõppeb jälle siin :(

Kuuenda punkti ülesanne on takistusrada üle jõe - igast rippuvad redelid ja nöörid ja värgid, ilma julgestuseta, kui kukud, siis jõkke. Tagasi peab tulema ujudes, seega käib ukerdamine trussikute väel. Osad panevad tagasi ujudes püksid suhu või pähe - parem natuke rõve kui pärast märgade ja hõõruvate trussaritega 40km kõndida right? :) Right!

Kuna mu kannavillid köite peal turnimist ei sega, siis teen siin punktis veel kaasa ja teenin meeskonnale punkte.

Siis teatan, staapi, et loobun kapteni kohast, mille võtab üle Raki. Jagan oma moona laiali, saadan kamraadid teele ja jään äravedu ootama.

Kokku käisin umbes 42km. Lõpuni jäi veel umbes 30km.

Lõppsõna

No ma ei tea, ilmselt pean uued saapad muretsema? Leidsin, et on olemas ka spets villiplaastrid, mis peaks mingi kaitsva geeli sinna tekitama jms. Eks ma siis proovin kunagi.
Äravedu oodates räägin ühe tüübiga, kes ütles, et raja velsker lasi tal villid tühjaks ja sidus jalad kenasti ära ja ta saab nüüd kenasti käia ... jahh, miks ma selle peale ei tulnud? Järgmine kord jälle targem.

Meeskond jäi lõpuks viiendaks (kokku oli 13 või 14 võistkonda) ja oleks tulnud kolmandaks kui ei oleks olnud seda tobedat vastutegevusele vahele jäämist.

Meie gps trackeri rada on nähtav SIIT (start siis, nagu öeldud, umbes 7:30 ja meeskonna nimi Eastside).

Ilmselt proovime järgmine aasta jälle. :) Saan üks kord lõpetatud või mitte :P

Kurg pääses, aga kitse sain kätte.

Pärast Raplast langevarjumiselt sõitsime Marekiga Tartusse.
Kell oli kaksteist läbi ja seline hämar kui järsku seisis keset teed kurg - pidur ja kiire manööver, huuuuh, see läks nüüd kl napilt.

Jõudsin Tallinn-Tartu maantee peale ja kõmm järsku hüppas paremalt teele kits - pidur, rool paremale, kits mõtles ümber ja keeras tuldud teed tagasi, rool järsult vaskule, aga natuke jäi puudu :(

Kõmpisin oma sada meetrit tagasi ja viskasin Bambi korjuse kraavi.
Autol põll katki, udutuli katki, oijahh. Mu armas autokene on sõprade poolt juba ammu sitamagnetiks tembeldatud, sest pidevalt juhtub midagi. Olen põikpäine seda tunnistama, aga paistab, et just nii see ongi.

Mõned nädalad tagasi hüppas mulle üks kass rattasse.

Ma ei ole kunagi varem ühtegi looma alla ajanud, kui jätta kõrvale ehk konnad ja putukad ja nüüd järsku selline loomaaed ... keegi üritab mulle ilmselt midagi öelda.

karmaaugud?!

PS! Nüüd, tagantjärgi sain teada, et oleks pidanud politseisse teatama ja vabatahtlikult 100€ trahvi kasseerima.

Vaata, haara, vaata, tõmba, haara, tõmba!

Kes sai pealkirjast aru, sel on ilmselt läbitud langevarjuri algkoolitus. Kes ei saanud sellele siis seletuseks, et tegemist on põhivarjust vabanemise ja varuvarju avamise protseduuriga:
Vaatad, kus on põhivarju eemaldamise padi.
Haarad padjast.
Vaatad, kus on varuvarju avamise konks.
Tõmbad padjast ja lased sellega põhivarju enda küljest minema - satud vabalangemisse.
Haarad varuvarju avamise konksust.
Tõmbad konksust ja avaneb varuvari.

Aga nüüd kõigest järgepidi.
Ei saa öelda, et oleksin elua aeg unistanud langevarjumisest, aga see on tundunud asjana, mida peab kindlasti proovima. Nii haarasingi võimalusest kui Cherry kampaanias pakuti algkoolitust koos esimese hüppega, hinnaks 99€, mis on suht mõistlik. Julgustuseks määrisin Marekile ka selle pähe.



Koolitus toimus Tallinnas Skydive langevarju klubis. Oline eelnevalt läb lugenud Langevarjuri aabitsa ja see esmane koolitus sisuliselt kordas aabitsa tarkuse üle. 4 tundi koolitus, jutt, videod, Rapla lennuvälja, kus hüpped toimuvad tutvustus ja järgmisel hommikul tagasi, et teha eksam ja läbida praktilised harjutused.
Praktilised harjutused nägid siis välja nii, et ripud rakmete küljes, instruktor näitast kust poolt puhub tuul ja ütles kõrguse ning näitas lennuvälja kaardil, kus sa prasjagu asud ning õpilane pidi siis juhtnööridest sikutades suutma maanduda nii, et ei satuks keelualasse, ega kuhugi võpsikusse. Teiseks mõtles juhendaja välja mingi stsenaariumi, mida ei ole võimalik, muud moodi lahendada kui kasutades varuvarju ja siis pidi läbi tegema selle vaata, haara, vaata jne järjekorra.

Ja siis Rapla lennuväljale.

Lennuväljal oli parasjagu lennunduse päev ja sigimist ja sagimist ja lennukeid ja helikoptereid ja langevarjureid maa ja ilm täis. Panime end järjekorda, aga öeldi kohe ära, et hüppama ei saa enne õhtut, tahtjaid on nii palju.

Mis seal siis ikka. Tartusse sõitma ei hakka, et järgmisel päeval tagasi tulla ja ootamegi terve päeva seal. Ilm on ilus, päike paistab, natuke tuuline, aga ei midagi hullu. Põikest sai kõvasti.

Vaatasime ja naersime seal teisi esmahüppajaid, et on ikka lollid, maanduvad põõsasse ja lennuraja peale ja igale poole mujale, kuhu ei tohiks. Meie küll nii ei teeks :D

Päev veeres õhtusse.



Marek sai üheksanda tõusu peale, mis läks umbes kell kaheksa. Liugles, mis ta liugles, aga maandus ta igatahes kuhugi maailma otsa nii, et talle pidi autoga järgi minema.



Mina läksin kümnenda tõusuga, umbes kell üheksa. Päike oli juba madalal. Instruktori viimased väljahüppejuhised maapeal. Väljahüppejärjekord: turskemad junnid eespool, seega mina esimesena - istun kohe ukse kõrval.

Lennuk tõuseb õhku, käe peal asuv kõrgusemõõtja hakkab näitama: 200m, 500m, 1000m, 1500m - instruktor ütleb, valmistuge hüppama ja tõmbab otse minu kõrval lennuki ukse pärani lahti. Vaatan välja ja ilmselt lõdvestan suures hirmust oma sulgurlihased. Nohh, tegelt nii hull ei ole, teed, põllud, majad on eristatavad. Vaimselt olen juba tükk aega valmis olnud. Võtan väljahüppe asendi, vaatan instruktorit, küsib "Valmis?" - "Valmis" - "Mine!" ... ja läksingi ...

See koht on mul nüüd suts udune. Nägin lennukit, mis eemaldus ikka väga kiiresti, ilmselt üritaisn hoida sendit, mida pidin hoidma ja vist isegi lugesin mingeid sekundeid. Siis lataki kadus kõik silmist ja järgmisel hetkel rippusin juba rakmetes.
Nii - varju kontroll - vari avanenult peakohal - check.
Juhttropid kätte ja proovin, kas vari on juhitav/pidurdatav - check.
Kõrguse kontrool - üle kilomeetri - check.
Asukoha kontroll - lennuväli paistab - check.
Ümbruse kontroll - näen eemalduvat lennukit, millest hüppab välja järgmine loll - check.

Võtan suuna sinna poole, kus peaksin eeldatavasti oma lauglemise aja veetma.
Kõrgus 1000m, asun täpselt lennuki maandumisraja kohal - pole hullu, siin võin olla kuni kõrguseni alla 300m.
700m, olen ikka sama koha peal, horiosntaalses suunas ei toimu mingit liikumist - järeldan, et vastutuul on nii kõva, et ma lihtsalt ei liigu edasi. Nii jätkates ei jõua ma kuidagi planeeritud maandumiskohta.
500m, ma olen ikka sama koha peal, nüüd hakkan juba alternatiivset maandumiskohta otsima, sest olen ikka lennuraja kohal ja varsti võib lennuk maanduma tulla ja ma võin talle ette jääda ja olen nüüd juba kindel, et oma esialgsele maandumiskohale ma pihta ei saa.
400m keeran ennast alla tuult, liigun maandumisraja kõrvale ja võtan suuna piki raandumisrada.
300m, 200m, 100m, keeran uuest vastu tuult, valmistun maandumiseks - oioi heinapallid, korrigeerin suunda.
Viimased meetrid maani - pidurid põhja, jalad kokku ja kergelt kõverdatud - maandun natuke kõvasti, st. pidurdamine jäi hiljaks, aga tegelikult kõik hästi! Jeeeeeee, I'm alive!



Mõnisada meetrit eemal maandub teine varjur, kes pidurdab liiga liiga kõrgel ja tuleb seetõttu kõva matakaga vastu maad ja teeb kukkumise mille nimi on PRMKKK (Parem Riided Mustad Kui Kondid Katki) - korraliku kukkerpalliga. Teisi varjureid ei ole näha. - hiljem selgus, et üleval olid tuule olud järsult muutunud ja meid visati välja vales kohas, mille tulemusena meil ei olnudki võimlaik ette nähtud kohas maanduda. Mina sain isegi hästi lennuväljale pihta - paar langevarjurit läksid vaatama, mis metsa taga tehakse. Aga kõik on terved.

Kiirustades tehakse veel üks tõus, aga päike hakkab juba loojuma. Ilmselt kiirustas ka üks pakkija, sest näeme ära ka varunarju kasutamise: Järgmise tõusu esimese hüppaja varjul on tropp üle varju ja ta satub pöörlemisse kohe pärast varju avanemist - seda ei saa kuidagi õhus lahendada. Vaata, Haara, Vaata, Tõmba, Haara, Tõmba ja maandus kenasti varuvarjuga. Kuti jaoks oli see hüpe nr 11. Veikol, kes meid koolitas sai täis 700 hüpet ja ta ütles, et tal pole kunagi varuvarju vaja olnud. Shit hapens.

Nii on üsna meeleolukas päev õhtusse veerenud ja jätame rahvaga hüvasti ja hakkame tartu poole liikuma, kell hakkab 12 saama.

Aga sellega meie seiklused veel ei lõppenud. vt. lisaks blogi järgmist postitust.

Kardil kummid vilisevad, karti - karti

Ints korraldas Põltsus kartide võidusõidu.

Minu kardisõidu oskused ei ole vahepeal eriti paranenud, kündsin maad ja põldu ning vaatasin, kuhu redised ja kartulid maha panna - vaod olid muljetavaldavad igatahes :)

Wake up the board!

Tartu lähedal Rahingel on suusa/laua hüppemägi, maandumisega vette.

Nüüd on seal ka veotross üle järve, millega saab wakeboardi ehk veelauda sõita.



Ma polnud seda varem teinud, aga kuna lumelauda sõidan juba aastaid, siis veelaud tundub isegi kergem. Kuigi, väga pikalt ei sõida, kuna käed väsivad ära. 10 min on täitsa piisav ja kui varem sõitnud ei ole, siis on valusad käed garanteeritud ;)

öös on asju: kanuumatk näiteks

Sume, valge suveöö, tähed, peegelsile aurav ja soe jõevesi mänglemas varjudega ahhetavas päikesetõusus. Kell kolm öösel tasapisi mööda Halliste jõge allavoolu libisemas tabad end mõttelt, et elul on ikka ja jälle midagi huvitavat pakkuda, tuleb vaid ise võimalusi tekitada.

Rattaralli

N. 19.05
Tegin täna tiiru.
pikkus: 35km
Keskmne kiirus: 25km/h
aeg: 1:28
Keskmine pulss: 141
Max pulss 169
Enesetunne: mmh, võiks vist parem olla. Ma küll olen alles teist korda sel aastal ratta seljas, aga üldvorm on väga hea. Igaks juhuks panen selle üleeile jõusaalis tehtud raske jalatrenni arvele ja arvan, et ei ole lihtsalt veel ära taastunud. Nüüd võtan paar päeva puhkust ja proovin järgmie nädal uuesti.

Rattarallini on jäänud natuke üle nädala.

K. 25.05
Proovisin sama ringi uuesti.
pikkus: 33km
Keskmne kiirus: 26,3km/h
aeg: 1:14
Keskmine pulss: 149
Max pulss 168
Enesetunne: 20km oli super, keskmine kiirus 30km/h ja siis ilmnes hea enesetunde põhjus - tuul oli tagant :D 10km tugeva vastutuulega oli ikka jube rühkimine. Kokkuvõttes päris hea.

Ilmateade lubab, et pühapäeval on ilus ilm, aga TUGEV edela tuul, mis tähendab, et esimesed 25km, Elvani on uima vastutuult.

P. 29.05
Sõitsõitsõit



pikkus: 65km
Keskmne kiirus: 32,2km/h <- grupis sõitmine on ikka midagi hoopis muud.
aeg: 2:06:midagi
Keskmine pulss: 153
Max pulss 178
Enesetunne: väga hea! Ilmselt oleks võinud veel sõita.

koht	n_koht	nr	nimi	elukoht	aeg	vanus_kl	kl_koht	kordi

478

5611

Reinart Lauri

Tartu

2:06:54

M21

111

2

Ühel korral Korra pääsesin väga karmist kukkumisest: sõitsin suures grupis ja järsku nägin ees pool kuidas järsku ratas suure kaarega üle pea käis. Hoidsin parasjagu sarvedest kinni ja hakkasin pidurit otsima. Ees pudenesid kõik nagu domino kivid, ma olin esimene, kes jõudis piisavalt maha pidurdada ja laipade vahelt elusalt välja manööverdada.

Tuul oligi üsna tugev, aga hoidsin pidevalt grupi sisse ja nagu näha keskmisest kiirusest, siis ei seganudki eriti. Ja üldse, kust tuli seline power, nii pikalt sellist tempot hoida?! Ma ei kujuta ette - 65km keskmine kiirus 32,2km/h. See on minu arust päris hea tulemus. Võistlusmoment annab ikka kõvasti juurde. Ja veel, maksimaalne kiirus oli 60km/h :O laskumisel ... selle kiirusega veeresin isegi mitmetest maanteerattast mööda. Aga üldiselt jääb sellel rattal ikka kiiretest käikudest puudu. Üle 40km/h kiirusel peab juba nii kiiresti väntama nagu elektrijänenen. Igatahes, väga lahe oli :)

LochNess ja teised koletised

Sel talvel jäi paraku lumelaua reis ära. Mõned korrad vaid Kuutsekal, et päris rooste ei läheks.

Lohutuseks sai nüüd kevadel (05-09.05) Šotimaa reis tehtud, täpsemalt siis Edinburghi ja Loch Nessi järve äärde.

Reisikaaslane Kadri:

Esimesed paar päeva Edinburgis olid parajad turistikad. Ma üldiselt ei harrasta seda sorti ajaviidet kallil puhkuseajal, aga pean tunnistama, et Edinburh üllatas mind selles osas. Linna keskus on täielikult keskaeg. Nii palju kui jalutada jõuab ei näe ühtegi tänapäevase arhitektuuriga maja. Võiks isegi öelda, et igavalt ühekülgne, aga tegelikult väga ilus.

Suht kohe kui kesklinna jõudsime komistasime täiesti juhuslikult ühe kuti otsa, kes kandis kaika otsas silti: Free tour

mingi seltskond korraldab ja meie giid ütles, et teeb seda hobi korras, vabast ajast ja see on tema ainuke võimalus oma õpitud erialal (ajalugu siis) tööd teha.

Võtsime kenasti sinna sappa. Mõnusa humoorika varjundiga nelja tunnine kiirkursus Edinburgist ja Šotimaast (märklause: fighting the England) oli parajalt minu jaoks. Ma kogu teemat ei hakka siin loomulikult laiali lahkama, keda huvitab paksu kultuurikihiga linn, siis soovitan soojalt.

Mõned seigad: inglise keeles on termin „shit faced“, mis öeldakse siis kui keegi on purutongis ja väidetavalt tuleb see keskajast, kui linnades ei olnud kanalisatsiooni. Nimelt oli Edinburgis kord, et kaks korda päevas, hommikul kell seitse ja õhtul kell kümme visati kogunenud „kraam“ aknast välja ja sealjuures karjuti ... midagi prantsuse keeles :) ... enivei, need kes olid kained, need teadsid, et nüüd tuleb ülevalt hunnik sitta ja hüppasid alt ära, aga need kes olid kõrtsist tulles purjus, need vaatasid, et üles, et kes seal karjub ja said kogu laadungi näkku ... noh ja sealt tulevatki siis ütlus: „shit faced“.

Nüüd on Edinburghis loomulikult kanalisatsioon ja väidetavalt kasutavad kohalikud seda meeleldi. Aga kanalisatsioon on selles muidu väga ilusas vanalinnas väga veidralt lahendatud: mööda fasaadi koledate torudena ülevalt alla. Kas pole mitte kena, sadu ja sadu keskaegseid maju, mille unikaalseid fasaade kaunistavad puhtharilikud sitevee torud. Unesco maailmapärand ikkagi!

Teine ütlus: „saved by the bell“. Keskajal oli linnades väga suur probleem haigustega (katk jms). Niiet kui keegi suri, siis tuli ta võimalikult kiiresti mulla alla ajada. Nii juhtuski aeg-ajalt, et keegi maeti elusalt. Rikkamatel oli selleks süsteem, et käe külge kinnitati nöör, mis oli ühenduses haua kivi juures oleva kellukesega ja kui tüüp siis pärast matmist üles ärkas ja kätt liigutas, siis hakkas kelluke helisema, mida kuuldi ja vaeseke päästetigi – „saved by the bell“

Muide, Šoti kiriku asutaja on maetud just siia, selle kollase plaadi alla, parkimiskohal nr 23! Šoti kokkuhoid at its best - ükski parkimiskoht, mille eest saab raha küsida ei tohi kaotsi minna mingi hauakivi pärast!

Selliseid toredaid lugusid kuulis sellel ringkäigul.

Kui õhtul kohalikega linna peal käisime, siis ma sain oma laialdaste teadmistega Edinburghi kohta hiilata.

Õhtu veetsime ühes pubis, neid on siin vist küll miljoneid, iga kuradima nurga peal.

Teisel päeval käisime Šoti kuninganna lossis, nohh, loss nagu loss ikka.

Üht-teist veel Edinburghist, mis kaamera ette jäi:

<--- jahh, need on jänesed! Ma olen nüüd näinud metssigasid Berliinis ja jäneseid Edinburghis ... ei tea kumb on veidram?

Õhtul käisime Edinburghi all asuvates katakombides.

See on lugu omaette. Nimelt siis alt hakati mudkui majasid ehitama. Ja kui ruumi jäi väheks, siis ehitati mudkui korruseid peale ja kuna majad olid väga lähestiku, siis ehitati ka täna pealt kinni ja nii tekkisidki nö maa-alused tänavad. Ja kui seal katk puhkes, siis müüriti tänavate sissepääsud kinni, et katku levikut peatada ja olidki tekkinud katakombid, mis jäib pikaks ajaks suletuks. Nüüd on osa neist avatud ja turistidele soolase mandi eest nähtavaks tehtud. Paraku ei lubatud seal pilti teha kuna seal on 400 aasta vanused seinadekoratsioonid jms, mida välk kahjustaks, isegi valgus oli suht miinimumi peale keeratud igal pool. Väga omapärane igatahes.

Nii, päev jälle õhtus ... aga homme läheb andmiseks ;)

Pühapäev. Oioi, täna läheme LochNess järve äärde ja seda mitte niisama vaid rendiautoga, saab fun olema. Taksoga lennujaama ja sealt auto. Et vasaku käega käikude vahetamine probleeme ei tekitaks, siis sai automaatkastiga auto võetud – Vauxhall Insignia, teate mis auto see on?!

SB turu jaoks toodetakse nimelt Opeleid Vauxhalli kaubamärgi allt;- aga SB veidrustele pühendan loo lõpus lausa oma lõigu, laias laastus on see ikka tobe, mis siin maal toimub.

No, enivei, võtsin auto ja istusin ikka tükk aega roolis mõeldes, et kuidas ma sellega nüüd sõitma peaksin ... Esimese hooga istusin autosse valet pidi - neil ju nagunii kõik siin tagurpidi :P

Aautolaenutuse abiline tuli juba mureliku näoga vaatama, et mis värk on, ma suutsin talle vist vaid midagi arusaamatut mõmiseda ... õnneks sai autole täiskindlustus võetud- ainuke asi, mida see ei kata on näiteks bensiini diisli asemel tankimine – pidavat liiga üllatavalt tihti juhtuma :D

Esimesed meetrid olid vääääga vaevalised, aju nagu keeldub asja tsekkimast ja põhimõtteliselt suutsin ma ära unustada, kummal pool ma tavaliselt sõidan – siinkohal hea juhis: juht on alati tee keskel, kusjuures see aitas rohkemgi kui silt „drive on the left side“, mis tekitas veel rohkem segadust.

Maru korralikud on kõik siin liikluses - kõik sõidavad 60-ga. Isegi kiirteel sõideti vaid 70-ga. Imelik oli see, et tunne oli nagu sõidaks sajaga või nii, mõtlesin juba, et tobe auto, petab jubedalt ... mingil hetkel aga jagasinn ära, et spidokas näitab ju Mph :D 70 m/h ongi umbes 110km/h.

Kiirteel ühtlaselt sõites harjus pikapeale. Lõppkokkuvõttes läks autosõit probleemideta - korra sõitsin ühesuunalist teed mööda vales suunas ja kahel korral põhjustasin avariiohtliku olukorra, kusjuures ühel korral hoidis avarii ära see, et targem andis järele - jah, arvasite õigesti, see targem ei olnud mitte Ida-Euroopa turist vaid ikka kohalik – siinkohal väike vihje: parempööret tehes tuleb otse sõitjale teed anda! :D

Viimased 15km mööda LochNessi serva oli päris kitsas ja käänuline mägitee. Suuremalt jaolt oli tee laius täpselt ühe auto jagu ja möödasõitmiseks olid jäetud möödasõidutaskud – nonii, kuidas siis siin meelde jätta kumbal pool teed sõita? Tee keskel ei saa ju enam. Aga midagi hullu ei juhtunud.

Hotell oli kena väike majake super vaatega järvele.

Paraku oli kell juba nii palju, et korralikust mägimatkast ei tulnud enam midagi välja. Lohutuseks sai tehtud paari tunnine jalutuskäik väikesel matkarajal. Alguses tundus, et kuulsat Nessi koletist ei olnud kodus, aga hiljem pilte üle vaadates – kas sa näed imet!!! (klikka pildil, et seda suuremalt näha!)

A mis sellest koletisest ikka, järv lõppeb või õigemini algab päris kõrge ja ägeda joaga. Kahjuks oli selleks ajaks juba üsna hämar.

Otsustasime, et proovime autorenti tagasi jõuda enne kella kahteist, et vaid ühe päeva eest tasuda. Selleks pidime juba seitsmest sõitma hakkama. Tõusva päikese valguses olid mäed ilusamadki kui õhtul. Täna oli sõit ladusam ja arvan, et niipidi liiklusega võib isegi harjuda.

Tagasitee oli kenas päikesepaistes ja väga ilus.

Nüüd kenasti lennujaamas ja erillisi seikluseid ei juhtunud. Sõidust väsinud ja tahaks juba koju.

Veidrused:

Ingladtel on ikka ülimeeletu vajadus teistest erineda ja seetõtto on nad oma ajude ragistamise tulemusena suutnud välja m6elda lugematus koguses totruseid. No k6ige silmapaistvam on loomulikult see, et autod sõidavad valel pool teed - kõik on peegelpildis, va auto käigud, need on nii nagu ikka ja see teeb asja veel segasemaks.

Kas teie teate, kui suur on kütusekulu 46mpg (miles per gallon). Okei, miilid teeme veel kuidagi km-ideks ja gallonid kuidagi liitriteks, aga ühik kilomeetrit liitri kohta on endiselt suht arusaamatu!?!

Pistikust tuleb neil normaalne 220V aga pesa ise on kolme jalaga, niet kui tahta mingit el seadet kasutada, siis peab selleks adapteri muretsema.

Mingil põhjusel ei armasta inglased kraanisegisteid. Väga palju on kahe kraaniga valamuid: külma- ja soojakraan. Niet kui tahad käsi pesta, siis pead valima kas teed seda tulikuuma või jääkülma veega. Kui tahad parajat vett, siis pead kuuma ja külma valamusse kokku laskma ja lobistad siis seal. Uuemates majades olid siiski ka segistid. Hotellis aga oli sellega näiteks päris üle võlli pandud - seal oli seinal elektrooniline terminal, kust siis nuppu keerates sai temperatuuri, tugevust ja sisse välja lülitada.

Free interneti all mõisteti tihti seda, et kuskil nurgas oli arvutikosu, mida sai kasutada, mitte wifi. Aga sda ei saa väga pahaks panna, see on paljudes riikides nii.

Jaa, väga kodune tunne, leidsin Wi-Fi Zone'i :D

Väga veider vaatepilt avanes reedel ühe "noorte klubi" eest. "Noored" või peaks ütlema lapsed, täpsemalt siis noored naislapsed olid seal sisse pääsemist oodates lihaletile end vaatamiseks asetanud sellisel viisil, mis teeks au igale punaste laternate tänavale! Ma ei tee nalja! Päriselt, see oli nii masendav, et ma ei suutnud seda tükk aega uskuda. Nurga taga nokitsesid mõned kutid telefoni kallal sellise näoga nagu nad ei üritaks just mingit lollust teha, noh aga need tüdrukud, kellel olid seelikute asemel vööd, need olid ikka ainult ühe asja peal väljas.